NÕUANDED Archives - Viljapuude ja marjapõõsaste müük https://kambek.ee/category/nouanded/ Sun, 28 Dec 2025 11:43:52 +0000 et hourly 1 https://kambek.ee/wp-content/uploads/2023/06/favicon-250x250-labipaistev-taust-150x150.png NÕUANDED Archives - Viljapuude ja marjapõõsaste müük https://kambek.ee/category/nouanded/ 32 32 Millal puuvilju korjata ja kuidas säilitada? https://kambek.ee/millal-puuvilju-korjata-ja-kuidas-sailitada/ Sun, 11 Feb 2024 13:18:26 +0000 http://www.kambek.ee/?p=23057 Õige puuviljade koristuse aeg ja korjamise viis on viljade säilimise aluseks Puuviljade küpsuses tuleb eristada koristus- ja tarbimisküpsust Selleks, et eri sorti viljad hoidmisel paremini vastu peaks ning maksimaalselt oma maitseomadusi ja vitamiinirikkust säilitaksid, tuleb mõningaid reegeleid arvestada. Viljade koristamise aeg ja korjamise viis on säilitamise protseduuri juures üks olulisemaid etappe, sest sellest oleneb puuvilja […]

The post Millal puuvilju korjata ja kuidas säilitada? appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]>

Õige puuviljade koristuse aeg ja korjamise viis on viljade säilimise aluseks

Selleks, et eri sorti viljad hoidmisel paremini vastu peaks ning maksimaalselt oma maitseomadusi ja vitamiinirikkust säilitaksid, tuleb mõningaid reegeleid arvestada.

Viljade koristamise aeg ja korjamise viis on säilitamise protseduuri juures üks olulisemaid etappe, sest sellest oleneb puuvilja väärtus ja säilivus.

Viljade koristamise aeg sõltub vilja küpsusest, koristamise viis aga aiapidaja teadlikkusest ja oskusest.

Puuviljade küpsuses eristatakse kahte astet: koristusküpsus ja tarbimisküpsus. Mõnel puuviljaliigil ja -sordil võivad need kattuda, teistel aga mitte.

Nii näiteks on luuviljalised koristamise ajal enamasti ka tarbimisküpsed.

Ka õunte ja pirnide suvisortidel kattub tarbimisküpsus koristusküpsusega, sügis- ja talisortidel aga mitte.

Puuviljad on tarbimisküpsed, kui neil on tekkinud sordile omane maitse ja lõhn ning viljaliha on vajalikul määral tihenenud.

Tarbimisküpsetes õuntes on hapete hulk vähenenud, suhkrute hulk suurenenud ja on tekkinud aromaatsed ühendid.  Need annavadki sordile omase maitse ja aroomi.

Puuviljad on koristusküpsed, kui seemned muutuvad seest pruuniks, koor heledamaks, kattevärvus tiheneb ja viljavars eraldub kergesti oksa küljest.

Samas on igal asjal ka erandeid ning selline sort on näiteks väga tuntud Valge Klaar, mis valmib juba augusti lõpus, kuid mille seemned on enamasti täiesti valged. 

Säilitusõunte ja -pirnide koristusküpsust saab määrata nende seemnete värvi järgi. Seeme ei tohi olla pruun, siis on vili juba üleküpsenud. Õige aeg korjata on siis, kui seemne ots on pruun või seeme on poolpruun.

Ka peab proovima, kas vili oksa küljest ilma olulist jõudu tarvitamata lahti tuleb.

Vilja ei tohi rebida enda poole, vaid teda peab keerama ülespoole, siis tuleb ta kergemini oksa küljest lahti.

Viljade maitseomadused, värvus, aroom ja säiluvus olenevad suurel määral koristusajast.

Sordile omased tunnused kujunevad välja ainult õigel ajal koristatud viljadel.

Liiga vara koristatud viljad närbuvad, koor tõmbun kipra, maitse on mõrkjas või mage, aroom puudub, viljaliha on sitke ja koore värvus kahvatu.

Liiga hilja koristatud viljad valmivad puu otsas üle, millele järgneb massiline varisemine. Viljaliha muutub jahuseks ja maitsetuks ning viljad säilivad tunduvalt lühemat aega. Seepärast on oluline tabada õige koristusaeg.

Eriti tundlikud on hilinemise suhtes õuntest näiteks 'Antoonovka' ja 'Paide Taliõun', nad kaotavad oma talisortide omadused.

Kõige kindlam õige koristusaja tunnus on viljavarre eraldumine oksalt. Vilja ei tohi rebida enda poole, vaid teda peab keerama ülespoole, siis tuleb ta kergemini oksa küljest lahti.

Suvisorte võib koduaias koristada vastavalt vajadusele ja viljade valmimisele, sest nad ei valmi puul üheaegselt. Kui ka suvisorte tahetakse paar nädalat säilitada, tuleb nad maha võtta 5-6 päeva enne täielikku valmimist ja panna jahedasse ruumi.

Talisortide koristamisega ei tohi hiljaks jätta mitmel põhjusel:

  • hiline koristamine halvendab viljade kvaliteeti ja säilivust
  • hilise koristamise ajaks saabuvad hallad, mis samuti halvendavad viljade kvaliteeti ja vähendavad säilivust
  • peale selle muutuvad saagi all seisnud viljapuud ise talveõrnaks ning võivad kahjustuda

Koduaias võetakse puuviljad käsitsi ükshaaval puuokstelt maha.

Puude raputamine rikub nii puid kui ka vilju ja maharaputatud viljad ei säili kaua.

Hoiduda tuleb viljade muljumisest.

Talisortide säilitamiseks on soovitatav säilitatavad viljad kohe säilitus nõusse panna, nii tuleb neid vähem ringi tõsta ning see parandab nende säilumist.

Säilitusruumiks sobib kõige paremini kelder, kus ei hoita juuvilja ega kartulit, sest need annavad puuviljadele ebameeldiva kõrvalmaitse ja lõhna.

Puuvilju võib säilitada ka elumaja pööningul, verandal, sahvris või kütmata toas.

Säilitusruumi temperatuuriks oleks ideaalne 2-6 kraadi ja õhuniiskus 80%-90%. Soojas ja kuivas ruumis närtsib puuvili kiiresti, liigniiskes aga hallitab ja mädaneb.

Kõige lihtsam on puuvilju säilitada lahtistel riiulitel. Sobivad ka kastid, kuhu õunad pakitakse kihtide kaupa vaheldumisi puitvilla, papi või jõupaberiga, viimased vahendid aitavad säilitada õuntele omast maitsest.

Pakkimiseks võib kasutada ka kuiva turbapuru.

Kui hoiustamisruumi on piisavalt, on soovitav kasutada madalamaid kaste ja panna neisse vaid üks kiht õunu, siis on neid hiljem ka lihtsam jälgida. Kastid ei tohi olla umbsed, vaid külje ja põhjalaudade vahele peavad jääma pilud õhuvahetuseks. Pealt võib kastid vajadusel sulgeda.

Kastid peavad olema puhtad ning kui nendes on enne mingeid muid juurvilju või õunu hoitud, siis tuleb need desinfitseerida.

Nii kastide kui keldri desinfitseerimine tuleks teha aegsasti, juba paar nädalat enne hoiustamist, siis jõuab õigeks ajaks kõigega valmis!

Allikas: rodoaed.ee

The post Millal puuvilju korjata ja kuidas säilitada? appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]> Viljapuude levinumad haigused ja kahjurid https://kambek.ee/viljapuude-levinumad-haigused-ja-kahjurid/ Thu, 16 Feb 2023 09:39:48 +0000 http://www.kambek.ee/?p=11615 Viljapuude levinumad haigused ja kahjurid Allikas: www.virkus.com Kui taim on haigestunud tähendab see seda, et ta on stressis, põhjuseks võib olla vale kasvukoht, hooldus, sissekasvamised, mehhaanilised vigastused, korralikult katmata lõikepinnad ja haavad. Hoidke puud noorest peast lõikusega vormis! Lõigake puid suvel, kuiva ilmaga, mil nakkuse levik on vähem tõenäoline ja haavad paranevad kiiremini. Katke haav […]

The post Viljapuude levinumad haigused ja kahjurid appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]>

Viljapuude levinumad haigused ja kahjurid

Allikas: www.virkus.com

Kui taim on haigestunud tähendab see seda, et ta on stressis, põhjuseks võib olla vale kasvukoht, hooldus, sissekasvamised, mehhaanilised vigastused, korralikult katmata lõikepinnad ja haavad.

Hoidke puud noorest peast lõikusega vormis! Lõigake puid suvel, kuiva ilmaga, mil nakkuse levik on vähem tõenäoline ja haavad paranevad kiiremini. Katke haav haavapalsami või värviga. Valige haigustele vähem vastuvõtlikke sorte.

Kahjurite tõrje on märgatavalt tõhusam kui olla teadlik, kuidas umbrohtudest, kahjuritest ja haigustest tabandumise riski vähendada, teada, kuidas nende ilmumise puhul käituda ning kuidas ennetada. Häid putukaid ei tasu mürgiga aiast minema peletada ja pahasid mürkidega resitentseks muuta.

  • Puud ja põõsad olgu hooldatud- liigile omase tihedusega, tüügaste ja samblata. Lõikekohad peavad olema kaetud palsami või värviga.
  • Õiged kasvutingimused on väga olulised. Õunapuu ei taha kasvada veesoonel. Ükski viljapuu ei talu seisvat vett ja kõrget põhjavett. Enamus söödavaid taimi vajavad päikest, täisvarju ei maksa neid istutada.
  • Väetamine on oluline, aga liigne väetamine mineraalväetistega soodustab lestade teket ja liigne lämmastikväetise (kevadine väetis) kasutamine aias soodustab lehetäide arengut.
  • Hoia aed umbrohust puhas.
  • Kaitse viljapuid metsloomade eest!
  • Niites väldi istikute vigastamist. Haavast pääsevad sisse haigustekitajad. Kui nii juhtub, siis puhasta ja silu haav koheselt ning kata puupalsami või värviga.
  • Õpi kahjureid tundma!

Selleks on vaja aias säilitada või luua liigirikkus. Mõni aianurk on kaval metsikuks jätta või planeerida ja avada värav putukatele. Kasulikke putukaid meelitavad ligi saialill, till, kummel, koriander, karikakar, päevakübar. Tigudele ei meeldi näiteks bergeenia, iirised, kurekell, kurereha, gladioolid, hortensia, mündid, ingver, pune, nõmm-liivatee, koirohi, raudrohi, sibul, porru, küüslauk jms.

Aeda on vaja meelitada kasulikke putukaid, loomi ja linde

Näiteks siil ja konn on efektiivsed tigude hävitajad. Lepatriinu lemmiktoit on lehetäi, aga ta pistab nahka ka lutikate munad, kilptäid, võrgendlestad, karilased, poilaste vastsed. Kiilassilma vastne toitub lehetäidest, kirpudest ja õunamähkuri munadest. Loe edasi ja vaata videot kahjustajatest ja nende tõrjest www.hortes.ee

Kiilassilmal lase eluruumis talvituda, kui ta sinna tulnud on, ta ei tee paha. Ja ära ehmata kui sügisel ta peaaegu halliks muutub, ta ei ole surnud. Kevadel lööb erkroheline värv taas särama.

Maipõrnikas – aedniku sõber või vaenlane?
“Kohates aias suurt maipõrnikat, kes järab taimede noori lehti, ei teki kahtlust, et tegemist on kahjuriga. Samas tasub teada, et kompostihunnikus aitavad nende tõugud lagundada orgaanilist ainet”, kirjutab Aialeht. Loe Maakodu artiklit maakodu.delfi.ee.

PS! Mistahes mürgi kasutamine hävitab kasulikud putukad!

Nõgesele leia aias auväärne koht

Kõrvenõgese kasvatamine aias tasub end kuhjaga ära kuna kõlbab nii kahjurite ärahoidmiseks ja tõrjeks kui taimede väetamiseks ja kasvu ergutamiseks kevadel. Ja missugune vitamiinipomm ta salatina on, rääkimata maitsvast supist.

Kõrvenõgeseid jt taimi võiks suvel kuivatada, et kevadel neid võtta oleks, siis ei pea keemiliste preparaatide järele haarama. Igal pritsimise korral tuleb kasutada erinevat preparaati (rohelist seepi, taimset leotist).

Saadaval on ka looduslikke preparaate nn. NeemAzal, aga see ei ole meile päris ohutu, sest on ikkagi mürk. Kuna vahend hõljub õhus ka tuulevaikse ilmaga, siis tuleb enda kaitseks kasutada kindlasti prille ja respiraatorit.

Nõgeseleotise olen mina teinud eelmisel päeval ja parasjagu, et hais aias muid lõhnu peletama ei hakka. Olen valanud keeva vee peale. Nii valmib kiiresti. Nõgeseid ja vett olen pannud tunde järgi. Retsept ütleb, et 1 kilo nõgeste kohta tuleb lisada 10 L vett. Peale seismist lahjendan kahjurite tõrjumiseks 1:5-le. Väetamiseks 1:10-le.

PS! Nõgeseleotis on lämmastikurikas ja enne tuleb välja selgitada, kas taimel on vaja ikka lämmastikku. Näiteks kui on olnud suured sajud ja lumerohke talv, siis kevadel ei ole lämmastikku anda vaja. Viljapuudele ei ole vaja moe pärast väetisi ja toitaineid anda, sest hakkavad ülearu vesikasve kasvatama. Mõtle alati enne ja vajadusel uuri järgi.

HÕBELEHISUS

Hõbelehisus on seenhaigus. Tõrjet ei ole. Nakatunud taim tuleb maha lõigata ja põletada. Ennetav tegevus:

  1. Anna puule süüa (väeta);
  2. Niites ära vigasta istikut;
  3. Kaitse puid metsloomade eest;
  4. Lupja või kata, et vältida kevadpäikesest tekkivaid koorekahjustusi!

Vältige taimede vigastamist! Kui puude ümbert niidate või trimmerdate, siis pange puu tüvedele kaitsed. Haigestuvad üksnes talvekahjustusest, mehaanilistest vigastustest või toitumishäiretest nõrgestatud puud. Sagedamini võib hõbelehisust märgata pärast pakaselist talve teisel või kolmandal aastal. Haigusele vastuvõtlikumad on õunapuu suvisordid. Puu ei kanna või on õunad väikesed ja varisevad. Tõbise puu vanemate okste puidus on pikilõikes näha tumepruune vööndeid. Oksad kuivavad. Surnud puidul arenevad seene nahkjad violetjad või hallikaspruunid lamedad kuni 6cm läbimõõduga viljakehad. Haiguse algusest kuni puu täieliku hävimiseni kulub 3–5 aastat. Seene viljakehadel moodustuvad kand-eosed, mis tuulega levivad teistele puudele. Haigusetekitaja seeneniidistik tungib puusse külmahaavandite ja suuremate ravitsemata lõikepindade kaudu.

Loe Maakodu täielikku artiklit maakodu.delfi.ee

TÜVEVÄHK

Tüvevähk esineb õunapuudel ja pirnipuudel. Haigust tekitab seen. Haigust levitavad seeneeosed. Vähki nakatuvad enamasti mehhaaniliste vigastustega või stressis puud. Põhjuseks on vale istutuskoht (varjuline, seisev vesi, veesooned) või kelle tüve on korduvalt vigastatud (trimmer, metsloomad) või vale lõikus (köndistamine) või vana puu aastateks lõikamata jätmine. Seeneeostel on mugav kinnituda puule jäetud tüügastele. 

KOOREPÕLETIK

Saab alguse igasugusest vigastusest koorel ja kevadisest päikesepõletusest ning võib üle minna vähiks. Haigestunud oksad tuleb välja lõigata.

Ennetus:

  1. Niites ära vigasta istikut;
  2. Kaitse puid metsloomade eest;
  3. Lupja või kata, et vältida kevadpäikesest tekkivaid koorekahjustusi!

KÄRNTÕBI

Kärntõvest oksal saab sageli alguse koorepõletik ja edasi tüvevähk.
Kõige efektiivsem tõrje on valida kärntõvekindlad sordid (näiteks `Pepi`), muidu tuleb puud pritsida sõna otseses mõttes nõrkemiseni. Kui pritsid vähem kordi kui vaja, siis mõju pole ja preparaati soovitanud müüa üle nuriseda ei tohi.

KIRSIPUU LEHEVARISEMISTÕBI
Algul on lehel täpid, haiguse süvenedes lehed kolletuvad. Haigusetekitaja seen nakatab ka kirsi vilju. Viljadele tekivad sissevajunud pruunikad laigukesed. Kirsid pehmenevad ja muutuvad vesiseks, lõpuks pruunistuvad üleni.

Lehevarisemistõbi levib kiiresti sademeterikkal kasvuperioodil ja eriti puudel, mis on lõikamata või muulpõhjusel nõrgestatud.

Tegemist on seenhaigusega ja seega tõrjutav vaid mürgiga. Haigust saab aga ennetada kui hoiad puid lõikamisega vormis, et lehed saaks kiiresti peale vihma kuivada. Nakatunud lehed tuleb koheselt korjata ja põletada.

KILPTÄID

Näiteks paju- ja viljapuu-kilptäi meelispaik tegutsemiseks ja paljunemiseks on tihedavõralised puud ning põõsad. Nende rünnakust võivad osa saada kõik viljapuud ning sõstra- ja karusmarjapõõsad, mis on tihedaks lastud kasvada. Tõrjeks tuleb kõik oksad välja lõigata ja põletada. Profülaktika on vaid hooldatud ja lõigatud puud – põõsad.

ÕIELÕIKAJA

Õunapuu-õielõikaja pärast tuleb viljapuu tüved korbast puhtana hoida kuna temale meeldib seal suveperioodil peituda. Ka võraalune pinnas tuleb talvituvate noormardikate hävitamiseks sügisel ümber kaevata ja varisenud lehed riisuda ning põletada või maha matta. Kui aga õielõikajat on vaja hävitada, siis saab seda lihtsalt teha lehepungade puhkemisest õitsemiseni, mõnel korral varahommikuti, puudelt mardikaid maha raputades ning hävitades. Valmikute püüdmiseks tuleb kevadel enne õiepungade ilmumist jõupaberist püünisvöö ümber puutüve panna. Ka õunapuude õitsmise ajal ja vahetult peale õitsemist saab samuti ennetustööd teha. Nimelt kõik õied, mis avanenud ei ole, on õielõikaja poolt ära söödud, ussike ise on aga seal veel sees. Otsi avanemata pruuni õisi ja pigista need katki. Julgemad võivad ka õie sisse piiluda ja kahjuriga tutvust teha. Sellist ennetustööd on mõtet teha vaid siis, kui õunapuud on korda lõigatud ja madalad või tegemist on noorte puudega.

LEHETÄID

Lehetäid imevad taime lehest mahlad välja. Lehetäidega kaasneb ka nõgiseen, mis tugeva kahjustuse korral katab lehed ja mistõttu ei saa puu fotosünteesida. Puu kasv nõrgeneb või pidurdub sootuks. Lehetäide vastu aitab väga hästi roheline seep. Kuna lehetäisid areneb kasvuperioodi jooksul õige mitu põlvkonda, siis järgmine kord peab tõrjuma mõne muu vahendiga, nn kõrvenõgeseleotis. 

Lehetäide meelistaimed on umbrohtud, eriti ristõielised (kapsas, raps) ja ohakad. Kui ümbruskonnas nende ärahoidmine ei ole võimalik, siis tuleb profülaktilist pritsimist teostada nii kevadel kui sügisel. Puuvõrade ja põõsa harvendamine on väga tähtis, sest tihe lehestik on lehetäide parim elu- ja arengukeskkond.

Tõrjuda saab mehhaaniliselt, näiteks tugeva veejoa abil pesed päikesepaistelisel hommikul lehetäid ning nende mesineste puudelt maha. Puu lehestik kuivab päikese käes kiiresti ning ei võimalda seenhaiguste levikut. Kublatäi puhul korja nakatatud lehed ja põleta.

Räägime, et väetamine on kasulik ja nii ta on, aga tihe ja eriti liigne väetamine mineraalväetistega soodustab lestade teket. Väetada tuleb alati tagasihoidlikult, aga lestakahjustusega aedades tuleb seda teha eriti vähe, sest kõrge aminohapete ja suhkrute sisaldus soodustab lestade arengut. Soovitav on kasutada orgaanilist väetist. Väikeaias valmista lestade tõrjumiseks taimeleotis soolikarohust, koirohust, kõrvenõgesest, põldosja, maarjasõnajala, hariliku kesalille, võilille, varemerohu, paiselehe, sookailu, raudrohu, või papli leotistega. Pritsi taimi korduvalt. Puid tuleb pritsida nii, et nad tilguvad ja lehed on saanud lahust nii üles kui allapoole. Kui mõni koht jääb kuivaks, on töö mõttetu.

Põõsa ja puu alune muld on vaja läbi kaevata talvituvate lestade hävitamiseks. 

PS! Ka preparaatidega tõrjudes tuleb neid vahetada. Vastasel juhul muutuvad kahjurid reisitentseks ja selle asemel, et nad tappa, muudame nad hoopis tugevamaks.

The post Viljapuude levinumad haigused ja kahjurid appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]> Sammasõunapuude kasvatamisest https://kambek.ee/sammasounapuude-kasvatamisest/ Wed, 15 Feb 2023 18:44:51 +0000 http://www.kambek.ee/?p=11537 Sammasõunapuude kasvatamisest Lõikus Sammasõunapuu latva ei tohi lõigata, sest eesmärgiks on saada sambakujuline puu, kus viljad kasvavad ümber tüve asuvatel väga lühikestel okstel. Seetõttu tuleb puu latva hoolikalt kaitsta. Ladvale ja puule üldse on ohtlik varakevad, kus päevane kõrge temperatuur vaheldub öise madala õhutemperatuuriga. Olenevalt aastast ja väetamisest, võib juhtuda, et ladva ülaosa ei lõpeta […]

The post Sammasõunapuude kasvatamisest appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]>

Sammasõunapuude kasvatamisest

Lõikus

Sammasõunapuu latva ei tohi lõigata, sest eesmärgiks on saada sambakujuline puu, kus viljad kasvavad ümber tüve asuvatel väga lühikestel okstel. Seetõttu tuleb puu latva hoolikalt kaitsta. Ladvale ja puule üldse on ohtlik varakevad, kus päevane kõrge temperatuur vaheldub öise madala õhutemperatuuriga. Olenevalt aastast ja väetamisest, võib juhtuda, et ladva ülaosa ei lõpeta sügisel õigeaegselt kasvu ja puitumine jääb seetõttu puudulikuks. Sammasõunapuid koos nende ladvaosaga on suhteliselt lihtne kaitsta varjutuskangaga, mida tuleks ümber puu asetada 1-1,5 ringi. Tihedamalt kaitstud päikesekiirte eest peab olema eeskätt puu lõuna ja edela poolne külg, sest pealelõunal tõuseb õhutemperatuur kõige kõrgemale. Kanga eesmärgiks on puu kaitsmine ajutise soojenemise eest. Öise külma eest ei suuda kangas (ega ka muu kate) nii kui nii puud kaitsta.

Istutamine

Sammasõunapuude istutustiheduseks reas soovitatakse tavaliselt 0,8-1,2 m. Sobivad hästi näiteks sissesõidutee või mõne piirde äärde. Jälgida tuleks, et nad ei jääks kõrgekasvuliste puude varju.

Sammasõunapuud vajavad aias vähe ruumi ja on dekoratiivsed. Istutades eri sorte on võimalik saada erinevaid maitseelamusi. Kuna puu kohta saadakse mõistlik kogus õunu, siis jääb ära tugevakasvulistele õunapuudele tavapärane viljade mõttetu korjamine ja nende hävitamine. Sammasõunapuud vajavad vaid vähest lõikamist ja seda on lihtne teha. Kui latv on siiski millegipärast hävinenud, siis on soovitatav kujundada uus latv ja liigsed kasvama hakanud külgharud eemaldada. Kuid puu võib kujundada ka 2-3 haruliseks. Selline madal puu näeb samuti päris meeldiv välja. Siiski ei värvu viljad sel juhul nii hästi ja on veidi väiksemad.

Sammasõunapuude juurestik ei ulatu sügavale ja seetõttu ei suuda nad hankida põua korral piisavalt vett. Puud vajavad korrapärast kastmist. Pinnas on vaja hoida ligikaudu poole meetri sügavuselt niiske. Nagu puude korral ikka, tuleb vett anda pigem harvem ja korraga rohkem. Eriti hoolikas peab olema värskelt kasvukohale istutatud puu kastmisega. Kui kasvuperioodil hakkavad puu alumised lehed kolletuma ja maha langema on see kindel tunnus vee puudusest.

Samal ajal on sammasõunapuu tavalise õunapuuga võrreldes vähem tundlik kõrge põhjavee taseme suhtes. Istutamisel järgige lingil http://www.veed.ee/?id=48 toodud maguskirsi kohta käivaid soovitusi.

Kaevates augu, kuhu mahub vaid istikuga kaasas olev mullapall, jääb puu kiratsema. Kui istutusauk on ette valmistatud nõuete kohaselt hoiduge istutusaastal pealtväetamisest. Eriti ettevaatlik peab olema lämmastikväetise suhtes, mis muudab puu külmaõrnaks, sest taime kasv ei peatu sügisel õigeaegselt. Augu alaserva, juurestikust kaugemale, võib väikese lämmastiku sisaldusega varuväetist siiski anda. Sellega „meelitatakse“ juurestik laienema ka puust kaugemale ja sügavamale.

Kuna puu juurestik ei asu sügaval, siis külmakahjustuse ohu vähendamiseks oleks kasulik pinnas katta näiteks 8-10 cm paksuse hakkepuidu kihiga. Puu ümbruse rohimisega on sel juhul vähe muret.

Allikas: Johannes Valk, agronoom, www.veed.ee

The post Sammasõunapuude kasvatamisest appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]> Viljapuude pritsimine ja tüvede hooldamine https://kambek.ee/viljapuude-pritsimine/ Wed, 15 Feb 2023 18:28:08 +0000 http://www.kambek.ee/?p=11513 Viljapuude pritsimine ja tüvede hooldamine Pritsimine Viljapuude pritsimise kohta on Polli Aianduse Instituudi teadur Kersti Kahu kirjutanud ajakirjas “Maakodu”, artikli “Pritsiga võitlusse!”. Nimetatud artiklist lühikokkuvõte. 1. pritsimine tuleb teha 1…1,5 nädalat enne õiepungade puhkemist. Parim on ‘Chorus’ 75 WG, mida pannakse 10 liitri peale 4…5 g. Putukate tarvis lisatakse ‘Fastac’ (2…4 ml/10 l). 2. pritsimine tehakse […]

The post Viljapuude pritsimine ja tüvede hooldamine appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]>

Viljapuude pritsimine ja tüvede hooldamine

Pritsimine

Viljapuude pritsimise kohta on Polli Aianduse Instituudi teadur Kersti Kahu kirjutanud ajakirjas “Maakodu”, artikli “Pritsiga võitlusse!”. Nimetatud artiklist lühikokkuvõte.

1. pritsimine tuleb teha 1…1,5 nädalat enne õiepungade puhkemist. Parim on ‘Chorus’ 75 WG, mida pannakse 10 liitri peale 4…5 g. Putukate tarvis lisatakse ‘Fastac’ (2…4 ml/10 l).
2. pritsimine tehakse kohe peale viimaste õite pudisemist. Parim on ‘Score 250EC’ (2 ml/10 l kohta) või ‘Effektor’ (6 g/10 l), millele lisatakse kahjurite tarvis preparaati ‘Fastac’ (2…4 ml/10 l) või ‘Decis’ 2,5 EC (7…10 ml/10 l)

3. pritsimine tehakse vajadusel 1 kuu peale teist pritsimist. “Vajadus” tähendab seda, et koha on sisse võtnud lehetäid ja/või eelmisel aastal oli palju “õunausse”. Taas kord võib kasutada ‘Fastac´i’ või ‘Decis`t’, aga ka ‘Karate 5EC’ või ‘Mavrik 2F’.
4. pritsimine tehakse kärntõve tõkestamiseks 3 nädalat peale III pritsimist.

Noores aias on olulised I ja II pritsimine. Pritsitakse nii, et lahus märgaks puid ühtlaselt (ka lehtede alumisi pooli, tüvesid ja võraalust maapinda).

Tüvede hooldamine

Tüvede hooldamine algab tinglikult sügisel. Kontrollitakse, et tugiteivaste sidemed liiga pingul ei oleks. Suvega jämeneb tüvi olulisel määral ja kevadel lõtv side võib nüüd olla täiesti pingul. Tuleb olla veendunud, et hiired-rotid, koprad, kitsed, jänesed ei pääse koort järama. 

Kevadtalvel tuleb tüvesid kaitsta kevadise temperatuurigradiendi eest lubivärviga “Tüvevalgendi”. Nimetatud preparaat sisaldab lupja, savi ja raudsulfaati. Savi aitab lubjal peal püsida, rauavitriol kahandab tuntavalt satikate tegutsemislusti. Julgeksin arvata, et valgendatud puukoor ei ole ka näriliste jaoks nii isuäratav, kui puhas koor. Vihm peseb lubivärvi suveks maha. Tüvevalgendi kantakse pintsliga tüvedele talve teisel poolel. Õhutemperatuur peab võõpamise ajal olema plusspoolel. Vajadusel võõbatakse kevade edenedes teistki korda. Regulaarselt võõbatud tüved näevad aastate edenedes palju paremad välja, kui hooldamata tüved. Nende pind on siledam, seda ei ahista samblad, nad ei ole kattunud korpadega ega kestenda.

Tüvedel aitab heas seisukorras püsida ka kevadine pritsimine. Oluline on ülaltoodud pritsimistest 1-ne (vt. ülal ‘Pritsimine’).

Tüvedel ja võraokstel leviv sammal kraabitakse maha puupulgaga. Lisaks pritsitaks (või pintseldatakse) tüvesid rauavitrioli lahusega, millele on lisatud karbamiidi.

Seenvähi kolded tüvel või võraharudel lõigatakse (raiutakse) välja koos 1..2 cm terve puiduosaga. Vähist kahjustatud peenemad oksad lõigatakse lihtsalt välja. Kõik eemaldatud puiduosad põletatakse koheselt. Lõikehaavad kaetakse paksu kihi pookevahaga. Seened ei saa õhuta elada. Pookevaha ühtlane kiht ei lase puidule õhku ligi ning seeneeosed ei saa lendu minna.

Allikas: https://www.calmia.ee/fviljapuud.html

The post Viljapuude pritsimine ja tüvede hooldamine appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]> Kuidas ja millal lõigata viljapuid? https://kambek.ee/kuidas-ja-millal-loigata-viljapuid/ Wed, 15 Feb 2023 18:06:43 +0000 http://www.kambek.ee/?p=11482 Kuidas ja millal lõigata viljapuid? Millal on õige aeg viljapuid lõigata? Tavaliselt alustatakse puude-põõsaste lõikamisega siis, kui suurem öine pakane möödas. See aeg langeb harilikult märtsikuusse. Tööks on parim nullilähedane õhutemperatuur, sest siis pole taimekoed läbi külmunud. Oksad on elastsed ning neisse lõhede tekkimise oht seega märksa väiksem. Lisaks on endal mugavam töötada. Lõikustööd jätkuvad […]

The post Kuidas ja millal lõigata viljapuid? appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]>

Kuidas ja millal lõigata viljapuid?

Tavaliselt alustatakse puude-põõsaste lõikamisega siis, kui suurem öine pakane möödas. See aeg langeb harilikult märtsikuusse. 

Tööks on parim nullilähedane õhutemperatuur, sest siis pole taimekoed läbi külmunud. Oksad on elastsed ning neisse lõhede tekkimise oht seega märksa väiksem. Lisaks on endal mugavam töötada. Lõikustööd jätkuvad aprillis kuni pungade suureks paisumiseni, kuid hilisema lõikuse korral on taimede mahlavool juba tugevam. Seega, mida varem on võimalus lõigata, seda parem. Lõikamine tuleb lõpetada, kui pungad hakkavad puhkema.

Mida suuremad on lõikehaavad ja mida tumedam on keskmine osa, seda mõistlikum on nad pärast tööd määrdega katta. Tavapärane vahend haavade kaitsmiseks on aiavaha. Müügil on ka tuupides olev haavapeits, mida on lihtne lõikekohale peale määrida ja mis on ka nullilähedasel õhutemperatuuril hästi käsitsetav (aiavaha võib madalal temperatuuril liiga tahke olla ja seda on raske haavale kanda). Selleks, et haigustekitajad haava ei jääks, pintseldavad mõned aednikud suure lõikekoha enne määrdega katmist seenhaiguste tõrjevahendiga üle.

Kevadine (ja ka sügisene lõikus) tekitab väga palju kasve, kui korraga on lõigatud palju

 

Kui kuivi ja kahjustunud oksi ilma lehtedeta kevadel ära ei tunne, siis see on märk, et võta töö ette peale jaanipäeva. Pungade puhkemisest kuni lehtede täiskasvamiseni pea pausi. Sel ajal kasutavad puud kogu energia õitsemiseks, viljade, võrsete ja lehtede moodustamiseks. Pungade puhkemine oleneb ilmast, tavaliselt aprilli lõpus- mai alguses.

Lõika suvel viljapuid peale jaanipäeva (juunist augustini). Siis on hästi äratuntavad kuivanud oksad, lisaks võib sae või kääridega eemaldada elus oksi. Samal aastal kasvanud tarbetud võrsed (vesivõsud) saab alguses eemaldada rebides, sest siis tulevad need hõlpsalt kinnituskohast lahti, ilma et koorerebendit tekitaksid. Kui uusi võrseid asemele ei kasva, jätkub puule rohkem jõudu õiepungade arenguks.

Kõikidele liikidele on ebasobiv lõikuseaeg pungade puhkemisest lehtede täiskasvamiseni. Sel ajal kasutavad taimed kogu energia lehtede, võrsete ja õite moodustamiseks.

Temperatuurist ja kasvukohast olenevalt algab mitmetel puuliikidel juba üsna varakult mahlajooks: nendeks on vaher, kask, pähklipuu, jalakas, pöök, valgepöök, hobukastan, pihlakas, pappel, sarapuu, paju, viinapuu, aktiniidia jt. Nende lõikus lükkub edasi suveks. Viljapuudest on varasema mahlavoolu algusega ploomi- ja kirsipuud.

Esmalt tuleks teha puule vähemalt üks ring peale ja vaadata hoolikalt üle nii tüvi kui ka võraoksad. Üsna paljudes vanemates aedades on õunapuu-tüvevähk tugevasti võimust võtnud. Suurtel põhiokstel mustendavad ümarad või ovaalsed kobrulise servaga haavandid. Algusjärgus püüab haavakude ehk kallus vähihaava kinni kasvatada. Hiljem tekib aga haavandi keskele tumedalt värvunud kooreta puit, sest kallus ei suuda enam vähi vastu võidelda.

Sel juhul on halvimaks variandiks okste eemaldamine. Esmase võimalusena tuleb siiski proovida lõigata haavandid koos 1-2 cm paksuse terve puidu osaga välja, desinfitseerida lõikekohad mõne fungitsiidi kange lahusega (mõni soovitab nt 5-10% karbamiidi lahust) ja alles seejärel katta aiavahakihiga.

Puud on vaja igast küljest põhjalikult üle vaadata, et ei jääks väikestki haiguskollet. Kogu äravõetud materjal tuleb tulekoldesse panna ja ära põletada. Soovitatav on võtta operatsioon ette kuiva ja tuulevaikse ilmaga.

Kogemused näitavad, et vähile meeldib rohkem areneda liigniiskel, happelisel ja ühekülgselt lämmastikuga väetatud või lahjal mullal kasvavatel puudel. Samuti eelistab haigus teatud sorte: ‘Valge klaarõun’, ‘Suislepp’, ‘Liivi kuldrenett’, ‘Pärnu tuviõun’ jt.

Iga viljapuu võra kujundamist tuleb alustada juba pärast istutamist. Kogemuste põhjal on parim lahendus, kui saaks jätta 4–5 (tavaliselt 3-4) suure väljumisnurgaga eri suundades kasvavat põhioksa.

Edasine võrakujundamine seisneb juhtoksa suunamises st ladva ja puu kõrguse väljaarendamises. Igal aastal tuleb tüvepikendus lõigata lähima teravnurga all väljuva oksani, sellest kasvatab puu uue ladva. Ja nii igal aastal, kuni puul soovitud kõrgus käes. Iga uus ladvaoks tuleb valida nii, et see kasvaks eelmisele vastassuunas – nii saab puu ülaosa kergelt siksakiline. Viimane tagasilõikus teha rõhtsale või laia väljumisnurgaga oksale või koolutada juhtoks rõhtsaks. Tähelepanekud näitavad, et sellistel kõverustega okstel nõrgeneb vegetatiivne kasv ning suureneb viljakandvus. Seemikalusel õunapuu kõrguseks ei soovitata lasta üle 2,5-3 meetri.

Algusest peale tuleb lõigata ära kõik võras sisse- ja allapoole suunduvad noored oksad, sest neile kasvaks muidu edaspidi hulgaliselt väikseid, maitsetuid ja värvumata õunu. Võra tuleb hoida parajalt hõredana ja piirata selle läbimõõtu. See võte põhjustab jõuliste võrsete kasvu (kuid samas mitte arvukalt), millel sordist olenevalt kasvavad teisel või kolmandal aastal eriti ilusad õunad. Selline lõikus kiirendab rõhtsate okste kasvu, vähendab vesivõsude hulka, parandab toitumist ja muudab viljakande varajasemaks.

Kuna noorte okste tipus on (sõltuvalt sordist) on sageli jõulised õiepungad, ei soovita neid kärpida. Kui vesivõsud või puu kujundamise seisukohast soovimatud võrsed kasvavad, on mõistlik need juba suvel ära rebida (või hiljemaks jäädes lõigata).

 

1) Jaga see töö 2–3 aasta peale. Väga kõrge mitmerindelise puu korral lõika esimesel aastal maha paar puu ladvas olevat kõrgusesse kasvavat jämedat oksa. Lõige tee küljele suunduvate okste pealt tüügast jätmata. Lõikamisel arvesta, et edasikasvav oks oleks soovitatavalt vähemalt pool lähteoksa läbimõõdust.

2) Sellist puud madalda teisel aastal veel paari jämeda oksa võrra.

3) Töö käigus eemalda allesjäävast võrast ka väiksemaid oksi: võra sissepoole, püstsuunas alla või üles kasvavad oksad; ka teineteise vastu hõõrduvaist ja kahvelokstest tuleb üks ära lõigata.

4) Kõrvalda vigastatud ja murdunud oksad.

Väiksed viljad kasvavad ka eelmiste aastate saagi raskuse tõttu alla kaardunud oksalatvades. Need lõigatakse ära tõusva kasvusuunaga hästi arenenud õiepungadega pikemate aastakasvude juurest.

Suure lõikehaava katmine on kindlasti vajalik, kuid need aiavahad, haavapeitsid ja pastad, millele pole lisatud fungitsiide, ei enneta ega peata mädanikku tekitavate seente arengut. Mida soojem ilm, seda rohkem hõljub õhus seeneoseid ning haav saastub juba peaaegu lõikamise ajal.

Haigusetekitajaid kantakse edasi tööriistadega nii puukoorelt haava sisse kui ka ühelt puult teisele. Ohtlik on juba haigestunud (mäda või kuivanud) puidu ülevõõpamine, sest siis tekib seentele kaitsva kihi alla soodne elukeskkond.

Seepärast on väga oluline lõikehaav kohe seenhaiguste tõrjevahendiga desinfitseerida ja alles siis aiavahaga katta või hoopis peitsida kohe fungitsiidi sisaldava haavamäärdega.

Mida paremas kasvujõus on puu, seda rohkem võitleb ta ka haigustekitajate vastu.

Tavaliselt on nii, et mida kauem lumi püsib ja kestab külm, seda näljasemaks muutuvad jänesed. Kuid paraku kipuvad pikk-kõrvad noorte viljapuude tüvesid eelistama kevadel ka lumeta maaga.

Jänesehambad jätavad tüvele niine ja kambiumi pikiribad alles, seega ei katke toitainete ringvool taimes täielikult ning pika tohterdamise tulemusena võib puust asja saada.

Esimesel võimalusel tuleb vigastatud tüvelt lahtised, lehvivad kooreribad ära lõigata, kogu näritud osa fungitsiidiga desinfitseerida, haavamäärdega katta ning kangaga kinni siduda. Kui oksad kevadel lehtivad ning suvel edasi kasvavad, võib sideme suve lõpus lahti võtta ja haavade paranemist uurida. Hea oleks riidemähis ka järgmiseks talveks peale jätta.

Loomakahjustuste ennetamiseks on otstarbekas puutüved ja võraoksad näriliste peletusvärviga üle pintseldada või kasutada valget tüvekaitsevõrku. See laseb õhku läbi ja valgetvärvi võrk ei lase tüvel varakevadel ka liigselt ülekuumeneda.

V. Eskla kasutab eri firmade töövahendeid: Fiskars, Gardena, Bahco, Wolf Garten ning vene päritolu. Viimastel aastatel on käepärasemateks osutunud Fiskarsi tooted (sh pöörleva käepidemega ja timmitava haardeulatusega oksakäärid), mis on pingsa töö juures head vastupidavust näidanud.

Eluspuidu puhul ei soovita alasi-tüüpi kääre muretseda, vaid ikka vaheliti ehk liugteradega. Alasikääride toetustera muljub oksa koort ning selliste haavade paranemine läheb vaevaliselt. Pealegi jääb alasikääridega lõigates lõikuskohale alles tüügas.

Puude ja tihedate põõsaste lõikamisel on sageli väga oluline, et kääridega oksarägastikus igale poole ligi pääseks. Selle töö puhul on märksa paremad kitsa terava otsaga saag või käärid. Laia- ehk tömbiotsalised tööriistad on hõredamate okste puhuks.

Lõikustöödel on oluline, et töövahendid (käärid, saed, noad, määre) oleksid nt vöökotiga või muul moel ohutult ja lihtsalt kättesaadavad. Siiski ei ole mitte igast aiaärist sellist abimeest võtta. Heaks näiteks on käepidemesse lükatav Fiskarsi aia- ja matkasaag koos vöökinnitiga.

Vanade kõrgete puude puhul on probleemiks ladvapoolse võra välispiiril olevate jämedate okste eemaldamine. Ronides on neile liiga ohtlik ligi minna ja redeliga on tihedate okste vahel keeruline turnida. Ladvakääride jõud hakkab peale vaid teatud jämeduseni, ladvasaag aga tekitab liikuvale oksale lõikejälgi rohkem kui vaja. Fiskarsi toodetest sobib taoliste jämedamate okste tarbeks pika varrega oksaõikur (katalooginimetusega universaalne oksalõikur), mida juba mitu aastat kasutab.

  • Lõikamist alusta noortest ja tervetest puudest ning lõpeta töö vanadel; enne lõikuse alustamist vaata kõik puud hoolega üle ning jäta haiged puud viimaseks. Pärast haige puu lõikamist desinfitseeri kindlasti lõikeriistad. 
  • Aastatega olen aedades erinevaid lõikehaavu võrreldes aina enam veendunud, et haavakude kasvab märksa kiiremini, kui isegi veidi oksakraesse lõigata. Tüüka jätmise puhul ei kasvata puu haava kinni: aja jooksul puu haigestub kuni juurteni välja, kasv hääbub. Päästa saab, kui lõigata tüügas tüve ligidalt ära. Kallus kasvab kiiresti üle haava. 
  • Vaheliti lõiketeradega (liugteradega) käärid hoia oksa lõikamisel nii, et lõiketera jääks allesjääva osa poole, tömp äralõigatava oksa vastu, siis ei mulju metall puukoort.
  • Mida jämedam oks lõikekoha kõrvalt edasisuunduvaks jätta, seda vähem vesivõsusid lõikekoha ümbrusse tekib.
  • Mida rohkem õiepungadega oksi puusse jääb, seda vähem vesivõsusid sel aastal kasvab. 
  • Poolrõhtsaid ja rõhtsaid jõuliste õiepungadega oksi ei soovita kärpida (üheaastane oks kas jääb alles või läheb üldse maha).
  • Oluline on kasutada teravat saagi, et lõikehaav jääks võimalikult sile.
  • Iga suurema lõikustöö järel puhasta (kasutan selleks tehnilist piiritust) ja õlita tööriistad, on olemas ka pihustatavad puhastus- ja määrdeõlid.
  • Põõsaste lõikamiseks mullapiirilt kasuta vanemaid kääre ja saagi, sest liivaterad rikuvad tööriistu.
  • Puukoore rebenemise vältimiseks lõika jämedat ja rasket oksa kolmes järgus: esmalt tee õigest lõikekohast veidi kaugemal allapoole sisselõige; seejärel sae veel kaugemalt oksa pealtpoolt kuni selle murdumiseni; allesjäänud tüügast on juba lihtne ja puule ohutu õigest kohast lõigata.
  • Nõrgakasvulisel alusel õunapuud vajavad rohkem hooldamist (pinnalähedase juurestiku tõttu suvel põuatundlikud ja talvel külmaõrnad). Enne kääbuspuude muretsemist peaks iga aiarajaja oma võimalusi hoolega vaagima. 

Allikas: Väino Eskla, www.aiatark.ee

The post Kuidas ja millal lõigata viljapuid? appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]> Õunapuude õige istutamine https://kambek.ee/ounapuude-oige-istutamine/ Sun, 12 Feb 2023 13:41:29 +0000 http://www.kambek.ee/?p=10167 Õunapuude õige istutamine Paljasjuurseid viljapuid võib istutada kevadel ja sügisel. Konteineristikuid võib maha panna ükskõik millal, peaasi, et juurdumisaeg jääks piisav, et taim päris külma mulla sisse ei läheks. Oluline on jälgida istutamisel, et õunapuu ja pirnipuu pookekoht jääks vähemalt 5 cm maapinnast kõrgemale. Ploomi- ja kirsipuudel on just vastupidi, et pookekoht jääb 4-5 cm mulla […]

The post Õunapuude õige istutamine appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]>

Õunapuude õige istutamine

Paljasjuurseid viljapuid võib istutada kevadel ja sügisel. Konteineristikuid võib maha panna ükskõik millal, peaasi, et juurdumisaeg jääks piisav, et taim päris külma mulla sisse ei läheks. Oluline on jälgida istutamisel, et õunapuu ja pirnipuu pookekoht jääks vähemalt 5 cm maapinnast kõrgemale. Ploomi- ja kirsipuudel on just vastupidi, et pookekoht jääb 4-5 cm mulla sisse. 

Istutuskoht väga oluline. Lohku istutatud puule võib liiga teha kogunev vesi ja talvel jää. Viljapuud, eriti õunapuud ei talu seisvat vett ja kõrget põhjavett.

Lisaks toitaineterikkale mullale ja külmade tuulte eest kaitstud kasvukohale nõuavad viljapuud ka aastast aastasse kestvaid hooldustöid, et säiliks nende elujõud ja saagikandvus:

  • kahjurite ja haiguste tõrje
  • väetamine
  • noorte viljapuude kaitsmine talvekülma ja kevadtalvise päikese eest
  • lõikamine 

Sordid on erineva kasvutugevusega. Puu kasvutugevus sõltub sordist ja pookealusest ning selle kombinatsioon näitab, kui suureks puu lõpuks kasvab.

  • Kui on keskmisekasvulise aluse peale poogitud puu, siis ta kasvab umbes 3-3,5 meetri kõrguseks.
  • Aga kui on tugevakasvulise aluse peale poogitud, siis see võib koos tugevakasvulise sordiga kasvada ka 5-meetriseks.

Müüja oskab seletada, milline kasvutugevus millisel pookealusel on. Taimepassis on need andmed kõik ka kirjas. Näiteks üks kõige levinum keskmisekasvulise pookealuse nimi on MM106.

Sordi ja pookealuse kombinatsioonist oleneb, kui suureks puu kasvab ja kui suured puuvahed tuleb istutamisel jätta.

Kui koduaeda panna keskmisekasvulisel alusel puu, piisavaks vaheks 3 meetrit. Kui võra lõigata, siis see ei lähe nii laiaks, ja pole vaja nii suuri vahesid jätta, nagu vanasti oli, et 6 või 8 meetrit – see on liiast. 

Veel tuleb meeles pidada, et viljapuude edukaks viljumiseks on vajalik teatud sortide kõrvuti kasvamine. Kaugeltki mitte kõik viljapuusordid ei suuda ennast viljastada omaenda õietolmuga! Valides välja sobiva viljapuusordi, tundke alati huvi, millist teist sorti vajab ta enda kõrvale tolmuandjaks! 

Kui aias ei ole ruumi mitmele viljapuule, aga tahaks maitsta erinevate liikide ja sortide vilju, siis tasub lähemalt uurida perepuude kohta, kus on ühele puule kasvama pandud mitu ühe liigi erinevat sorti. 

Vaata videod kuidas istutada konteineristikuga õunapuud, arborist Harry Truu  

  1. Eemalda istikult kõikvõimalikud pakendid, kangad ning transpordikonteiner, soovitavalt isegi võrk!
  2. Konteinertaimedel kipuvad juured kasvama potis ringiratast, seega haruta sõrmedega mullapalli veidi lahti ja veendu, et keerdjuuri pole. Kui vaja, lõika need ettevaatlikult lahti.
  3. Kaeva auk. Istutusaugu suurus sõltub pinnase viljakusest! Hea ja viljaka mulla korral piisab kui auk on istiku potist 2 korda sügavam ja laiem, läbimõõduga 60–80 cm ja ka sügavusega 60–80cm. Kehvema mulla korral oluliselt suurem. Paepealsete ja savise pinnase puhul tuleks vajadusel mulda juurde tuua ja tõsta mullakiht 60–70 cm paksuseks.
  4. Kui pinnas on toitainetevaene, muretse lisamulda või kasvuturvast. Pealmine mullakiht tõsta labidalehe sügavuselt ühte hunnikusse ja alumine - väheviljakas mullakiht teise hunnikusse. Pealmise kihi muld sega suhtega 1:1 istutusturba või -mullaga korralikult läbi ja kasuta saadud mullasegu istutamisel. Istutamiseks kulub ~40-50 l istutusturvast või musta mulda
  5. Jälgi istutamisel, et õunapuu ja pirnipuu pookekoht (ära aja segamine juurekaelaga) jääks vähemalt 5 cm maapinnast kõrgemale. NB! Ploomi- ja kirsipuudel on just vastupidi, et pookekoht jääb 4-5 cm mulla sisse. Istutusmulla hulka võib segada 0,5-1 ämbritäit kõdusõnnikut või kompostmulda. 
  6. Aseta mulda ka augu põhja ning vajuta see tihedaks. See on vajalik, et taim hiljem vajuma ei hakkaks.
  7. Lisa poole istutusaugu sügavuselt mulda, vähemalt niipalju, et juured oleks enamvähem kaetud. Siis vala istutusauk vett täis. Nii ei jää juurte ümber õhku. Lase veel maasse imbuda ja täida isutusauk mullaga.  
  8. Vajuta või patsuta muld kinni ning vormige istutusaugu ümber mullast kastmisnõgu. 
  9. Löö maasse kaks toestusvaia. Jälgi, et post ei lõhuks taime juuri. Puu toestamiseks sobib spetsiaalne laiem lint, mis ei hakka puukoort soonima. Seo toestuslint 1/3 kõrgusele puu pikkusest ning hoia toestust peal kaks hooaega. Et lint tuulega liikuma ei hakkaks, keera tüve ja toestusposti vaheline osa keerdu. Vajadusel pinguta. Vala paar ämbrit vett vormitud kastmisnõkku. 
  10. Sügisel ära unusta tehtud kastmisvalli tasandada, sest sinna seisma jääv ja jäätuv vesi kahjustab tüve.
  11. Kasta puud esimesel nädalal iga päev ning järgmisel nädalal üle päeva, kasta korralikult, korraga ämber või kaks kindlasti. Pea meeles, et vihmasadu kastmist ei asenda, sest see vesi jõuab vaid õhukesse pealmisesse mullakihti.

Ära tee istutamisega samal hooajal puule lõikeid va istutusjärgne lõikus! Ennekõike on tähtis tagada korralik juurdumine ning lõikehaavade kinnikasvatamine on taimele energiakulu.

Kevadel istutades satuvad juured soodsatesse kasvutingimustesse, hakkavad kohe kasvama ja niiskust ammutama ning vigastatud juurte haavad paranevad varsti. See on kevadise istutamise plusse.

Kevadine viljapuude istutamine algab kohe peale maa sulamise-tahenemise, s o. aprilli lõpul ja kestab olenedes ilmastikust, kuu aega.

Kuivematel ja kergematel maadel aga tuleb kevadel istutades puid tublisti kasta ja seda korrata tarbekorral neli, viis korda. Raskematel maadel aitab ühekordsest kastmisest istutamisel. 

Õunapuu istutamisel jälgi, et pookekoht jääb vähemalt 5 cm maa peale mitte mulla alla. Kui paned pookekoha maa sisse, siis see puu ei ela ega sure. Ta kasvab väga vähe, aga ära ka ei sure. 

Vaata istutamise etappe punktis 'Kuidas istutada konteineristikuga õunapuud'

Kui sul on paljasjuurne istik, siis oktoobri keskpaigani võib ikka istutada. Oluline on, et istutamise hetkest on muld veel paar nädalat vähemalt +7 kraadi, et puu jõuaks juurduda. Jälgi imaprognoosi.

Õunapuu istutamisel jälgi, et pookekoht jääb vähemalt 5 cm maa peale mitte mulla alla. Kui paned pookekoha maa sisse, siis see puu ei ela ega sure. Ta kasvab väga vähe, aga ära ka ei sure. 

Vaata istutamise etappe punktis 'Kuidas istutada konteineristikuga õunapuud'

Enne talve tulekut ja peale maa külmumist tuleks noorte puude tüved esimeste võraoksteni kinni mässida. Selleks on olemas spetsiaalsed plastmassist võrgud ja spiraalid, aga kasutada võib ka näiteks jõupaberit. Mässimiseks ei tohiks kasutada kilekotti või tõrvapaberit.

Tüvede kinnimässimine kaitseb näriliste vastu ja kevadise tüve ülekuumenemise eest!

Kevadel, kui märtsi teisel poolel hakkab päike juba nii palju soojendama, et päeval on õhutemperatuur plussis, siis tume puutüvi soojeneb päikse poolt niivõrd palju üles, et on umbes +16 kraadi. Aga tüve teisel pool on alles -9 ja siis tüvi külmub lihtsalt lõhki. Niipea kui tuleb jahe öö, külmuvad päikesepoolsel küljel liikuma hakanud mahlad uuesti ära ja külmalõhed tulevad sisse.

Kui aga närilised on noori puid kahjustanud, siis tuleb kindlaks teha, kust ja kuidas nad täpselt hambad taha said. «Kui närilised sõid ära puu nii, et pookekoht on ka ära näritud, siis kasvavad alt pookealuse võrsed (kui puu ei olnud omajuurne) ja pookealuse pealt head õuna loota ei tasu. Kui nüüd näriti niimoodi ära, et pookekoht jäi alles ja ülevalt poolt pookekohta tulevad uued võrsed, siis tuleks välja valida kõige püstisem kasv, mis on ilus ja tugev ning ülejäänud ära lõigata.

The post Õunapuude õige istutamine appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]> Vaarikate hooldusest https://kambek.ee/vaarikate-hooldusest/ Sun, 12 Feb 2023 10:06:17 +0000 http://www.kambek.ee/?p=10021 Vaarikate hooldusest Kuidas istutada paljasjuurseid vaarikataimi kevadel Kuna vaarika pungad puhkevad kevadel üsna varakult, siis võib kiirel kevadel paljasjuurse taime istutamise aeg napiks jääda – pungad võivad puhkeda enne, kui maa laseb ettevalmistusi teha. Potistatud istikutega aga probleeme pole, sest neid saab istutada kogu hooaja vältel. Taimed istutatakse pärast lume sulamist. Siis on muld piisavalt […]

The post Vaarikate hooldusest appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]>

Vaarikate hooldusest

Kuna vaarika pungad puhkevad kevadel üsna varakult, siis võib kiirel kevadel paljasjuurse taime istutamise aeg napiks jääda - pungad võivad puhkeda enne, kui maa laseb ettevalmistusi teha. Potistatud istikutega aga probleeme pole, sest neid saab istutada kogu hooaja vältel.

Taimed istutatakse pärast lume sulamist. Siis on muld piisavalt niiske, mis võimaldab noorel taimel mugavalt juurduda. 

Vaarikate varajane istutamine on vajalik, et taim jõuaks korralikult juurduda ja tugeva juurekava kasvatada ning seejärel kasvatada tugevad varred. Seetõttu  on õige aeg istutamiseks enne kui pungad paisuvad. 

Veel tasuks enne istutama asumist vaadata kuukalendrisse, sest tark aednik teab, et kahanev kuu ei sobi vaarikate istutamiseks. Kahaneval kuul istutatakse juurvilju, st neid kultuure, mille viljad lähevad maasse.

Vaarikaid istuta kasvava kuu ajal. Kasvaval kuul istutatakse neid taimi, mille viljakandmine toimub maapinnast kõrgemal. 
Saate visuaalselt ise määrata Kuu oleku, kui õhtul vaatate taevasse ja kui kuusirp on sarnane tähega 'C', siis kuu on kahanev (langev). Kui kuusirp taevas meenutab tähte 'J', siis kuu kasvab.

Istutamise tööde järjekord

  1. Desinfitseerimiseks leotage juuri 5 minutit vasksulfaadi lahuses (1%), seejärel asetatakse need 12 tunniks vette. Kui istutate potistatud taimi, ei ole see protseduur vajalik
  2. Sõltuvalt istutusviisist valmistatakse ette istutusaugud või kraav. Istutusauk peaks olema 30% suurem kui juured
  3. Täitke istutusauk või kraav mullaga, millesse on 1 m2 kasvupinna kohta aiamullale lisatud ämber sõnnikut (20 l), pool ämbrit turvast, 0,5 kg tuhka ja 100-150 g superfosfaati
  4. Asetage taim ettevalmistatud auku, mille põhja on valatud valmistatud mullasegu kuhja kujul. Istikud pange mulda samale sügavusele, kus nad enne olid.  Siluge juured õrnalt ühtlaselt mõlemale poole kuhjakest ja täitke ülejäänud istutusauk kasvumullaga. Sel juhul peate tagama, et juurekael asuks maapinnal või veidi kõrgemal
    Muld tihendatakse kergelt, et eemaldada pinnases olevad tühimikud
  5. Istutatud taimi kastetakse 20-60 liitri veega. Kogus sõltub eelsademetest ja pinnase seisundist
  6. Maapind seemiku ümber multšitakse rabaturba, lehtpuu saepuru, kuiva lehestiku, heina, põhuga. See on vajalik niiskuse säilitamiseks maapinnas, mis on noore taime jaoks äärmiselt oluline. Mõnikord kaetakse maapind multši asemel katusevildi või mittekootud materjaliga
  7. Istutatud taimed lõigatakse kaldus nurga all. Pistikute kõrgus peaks olema umbes 15 cm

Pärast kevadist istutamist on taimel sageli kuiv periood. Seetõttu on väga oluline pöörata tähelepanu kastmisele. Esimesel nädalal tuleb taime kasta vähemalt 2 korda 40-60 liitrit m 2 kohta . Erandiks on, kui vaarikas istutati sulaveega küllastunud maasse

Vaarikad tuleks istutada 2-3 nädalat enne külma. Parasvöötme kliimaga piirkondades langeb see periood septembri lõpus - oktoobri alguses

Potistatud istikutega aga probleemi pole, sest neid saab istutada kogu hooaja vältel kevadest sügiseni.

Veel tasuks enne istutama asumist vaadata kuukalendrisse, sest tark aednik teab, et kahanev kuu ei sobi vaarikate istutamiseks. Kahaneval kuul istutatakse juurvilju, st neid kultuure, mille viljad lähevad maasse.

Vaarikaid istuta kasvava kuu ajal. Kasvaval kuul istutatakse neid taimi, mille viljakandmine toimub maapinnast kõrgemal. 
Saate visuaalselt ise määrata Kuu oleku, kui õhtul vaatate taevasse ja kui kuusirp on sarnane tähega 'C', siis kuu on kahanev (langev). Kui kuusirp taevas meenutab tähte 'J', siis kuu kasvab.

Istutamise etapid

  1. Kõigepealt kaevata istutusauk või kraav, 30-40 cm sügavuse ja 40-50 cm läbimõõduga. Jätke taimede vaheks reas 40–60 cm. Kui taimi on piisavalt käes, võib istutada tihedamalt, et esimestel aastatel umbrohule vähem ruumi jääks. Hiljem täidab vaarikas ise kogu kasvuala ja peamiseks tööks on ülearuste võrsete väljalõikamine. Jooksvale meetrile on hea jätta 10 tugevat vart, põõsana kasvatades 5–6 vart. 
  2. Valmistada ette kasvusubstraat. Vaarikale meeldib, kui kasvumuld on kokku segatud võrdses vahekorras neutraliseerimata rabaturvas, liiv, kompost või kõdusõnnik, lisatakse ämbritäiele kasvusubstraadile 2 spl.  superfosfaati ja 1 spl kaaliumkloriidi.
  3. Asetage taim istutusauku, laotage hoolikalt juured laiali. Puistage maapinnaga tasapinnani peale kasvusubstraat, hoides taime varrest ja kergelt raputades, et muld läheks ilusti juurte vahele
  4. Tihendage kergelt muld ja kaste taimi ohtralt
  5. Taime varred lõigatakse maapinna tasemele
  6. Sügisel on parem kasutada sõnnikut multšina. Raputage ümber taime 10 cm kihiga. See kaitseb saabuva külma ilma eest

Kui on plaanis aeda vaarikaid istutada, tasub ette võtta põhjalik ettevalmistustöö, et taimed saaksid soodsa kasvukoha ja annaksid pikki aastaid head saaki

Vaarikad on päikesevalguse suhtes nõudlikud, seetõttu tuleb nende jaoks valida hästi päikeseline kasukoht. Istutusridade rajamisel võiks arvestada lõuna-põhja suunaga. Valida avatud tuulte ja põhjatuule eest kaitstud koht. 

Vaarikas on niiskust armastav taim, kuid ei armasta liigniisket kasvukohta. Liigne niiskus võib põhjustada juurestiku mädanemist, aga ka seenhaiguste teket. Põhjavesi peaks asuma maapinnast vähemalt 1 m sügavusel.

Selleks, et aias ei läheks vaarikad naabiaeda 'jalutama', jätke aia ja istutusrea vahele umbes 1 m niidetavat ala.

Istutuskraavi kaevates noppige hoole välja kõik püsiumbrohu juured, sest hiljem vaarikate vahelt on neid juba väga tülikas välja rohida.

Vaarikas on mullaviljakuse suhtes nõudlik, seega peaksite enne istutama hakkamist ette valmistama toitainetega rikastatud kasvusubstraadi.

Kui see töö tehtud, tuleb kaevata kraav või istutusaugud.

Remontant e. taasviljuvad vaarikasordid kannavad vilju kasuperioodil kaks korda. Saaki annavad suvel eelmise aasta võrsed ja sügisepoole teise aasta võrsed. Sama aasta vartele moodustub saak ja pärast marjade korjamist kuivab viljakas ülemine osa järk-järgult. Kui selliseid võrseid ei eemaldata, moodustuvad aasta pärast ülejäänud kuivamata osale viljaoksad. Enamasti saab teise aasta vartelt olenevalt ilmastikutingimustest koristada saaki juba juulis-augustis. 

Remontant vaarikad hakkavad vilja kandma esimesel aastal pärast istutamist

Remontant vaarika plussid ja miinused

Plussid
Miinused

Varajane viljakandmine. Kevadel istutatud vaarikad annavad esimese saagi sama aasta sügisel

Saak valmib hiljem kui tavalisel suvisel vaarikal. Kui kõik varred lõigati talveks maha, siis järgmisel aastal vajab remontant sort kõigepealt aega haljasmassi ülesehitamiseks. Esimesed marjad valmivad sügiseks ja külmema sügisega ei jõua saak valmida

Suurem talvekindlus vastupidiselt suvistele vaarikatele. Varte täieliku maha lõikamisel tuleb kaitsta ainult juureosa, mis hõlbustab oluliselt hooldamist

Kõrged nõuded mulla viljakusele, valgustusele, soojusele, kastmisele

Saagikoristuse stabiilsus. Võrsete pidev pügamine vähendab haiguste, kahjurite ja külmumise ohtu. Noortel tervetel võrsetel on saak garanteeritud (kui taimel on mullas piisavalt toitaineid, soojust ja niiskust)

Marjade maitse ja suuruse ebaühtlane. Kui vaarikad ei saa vajalikke toitaineid, reageerivad nad sellele maitse halvenemise ja marjade suuruse vähenemisega, mis oleneb ka sordist

The post Vaarikate hooldusest appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]> Sõstrapõõsaste hooldusest https://kambek.ee/sostarde-hooldusest/ Sat, 11 Feb 2023 13:45:24 +0000 http://www.kambek.ee/?p=9909 Sõstrapõõsaste hooldusest Haigused ja kahjurid Pahklest on üleüldine nuhtlus. Koduaias, kus põõsaid on vähe, saab seda kahjurit siiski kontrolli all hoida. Selleks tuleb hilissügisel ja kevadtalvel ebaloomulikult ümaraks paisunud pungad ära korjata ja põletada, kolmas kord peab põõsad üle vaatama enne lehepungade avanemist. Kui on niiskem suvi ja sügis, siis on marjapõõsastel ka mõnevõrra rohkem […]

The post Sõstrapõõsaste hooldusest appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]>

Sõstrapõõsaste hooldusest

Pahklest on üleüldine nuhtlus. Koduaias, kus põõsaid on vähe, saab seda kahjurit siiski kontrolli all hoida. Selleks tuleb hilissügisel ja kevadtalvel ebaloomulikult ümaraks paisunud pungad ära korjata ja põletada, kolmas kord peab põõsad üle vaatama enne lehepungade avanemist.

Kui on niiskem suvi ja sügis, siis on marjapõõsastel ka mõnevõrra rohkem taimehaigusi. Marjapõõsad tuleb siis kriitilise pilguga üle vaadata. Kui nakatunud lehti või kahjuritest haaratud lehti on vähe, siis ei tasu kohe pritsi ja kemikaaliga põõsa kallale tormata, vaid hinnata mismoodi on uute võrsete olukord – kas nende lehed on ilusad rohelised või on ka nende peal kahjurid. Kui ka noortel lehtedel on massiliselt kahjureid, alles siis tuleb kindlasti midagi ette võtta. Üksikud haiged lehed võib ära korjata, ent põõsast ei tohiks pooltest lehtedest tühjaks tõmmata, sest isegi kui lehel on kahjurid või plekid peal, suudab too fotosünteesida ja taime talveks ette ikka valmistada.

Kui märkate et mõni oks põõsa sees on ära kuivanud – sõstardel võib see olla klaastiivakahjustus (kahjurid on oksa sisse pugenud) – siis selline oks tuleb täitsa maapinna lähedalt välja lõigata ja ära põletada. Komposti ei tohi sellist oksa panna, sest kahjurid jäävad seal ilusti ellu.

Puutuhk

Puutuhka saab kasutada nii maheväetisena kui ka kahjurite ja haiguste vastu. Peale kasvukeskkonna parandamise on puutuhk tuntud ka jahukaste, hahkhallituse ning teiste seen- ja bakterhaiguste tõrjes.

  • Karusmarja-jahukaste puhul on väga efektiivne puistata põõsad varakevadel tuhaga üle, nii et osa tuhka jääks võrsetele pidama.

  • Karusmarja lehevaablase ja lehetäide vastu kasutada pritsimiseks vesileotist või puistata pahalased tuhaga üle ja pärast nende hukkumist pesta taimed voolikuga.

  • Tigude ja nälkjate tõrjeks on soovitatud puistada puutuhka ümber taimede.

Oluline on teada, et aedniku abiliste vihmausside tegevuseks on parim neutraalne või nõrgalt happeline muld (pH = 5,6–7,2).
 

Rohkem infot maasika ja sõstarde erinevate haiguste ja kahjurite kohta saab lugeda veel aiatark.ee

Sõstardele ei sobi väga happeline muld. Niiskes ja varjulises kohas jäävad paljud sordid jahukastesse. Sobiv kasvukoht on avatud päikesele ja osaliselt tuulele.

Vajab kohevat, toitainerikast ja vett läbilaskvat pinnast. Kõvas savimullas jääb kasv kiduraks ja põõsad on tundlikud taimehaiguste suhtes.

Liiga liivarikkas mullas võivad marjad toorelt maha variseda.

Talle meeldib kasvada hästi lubjatud pinnases, eelistades parasniisket huumusrikast savikat mulda. Keskmise raskusega liivsavi- ja saviliivmullad on kõige sobivamad.

Vältida tuleks sellist kasvukohta kus on kevadised öökülmaohud (õied võivad hävineda).

Sõstrapõõsas kasvab hea hoolduse korral edukalt ühe koha peal paarkümmend aastat. Korralikult lõigatud, piisavalt hõre, et õhk ja valgus läbi pääseb. Samuti tuleb põõsa alla mulda juurde panna, sest marjapõõsastel on pindmine juurestik ja üsna kiiresti märkate, et peened juured hakkavad mullapinnale tekkima.

Väeta sõstrapõõsaid kohe pärast saagikoristust, kasutades selleks komposti, tuhka, kõdusõnnikut, valmis sügis või marjaväetisi jms. Väetisi tuleb kasutada 5-7 päeva pärast saagikoristust. Väetistest sobivad fosfori- ja kaaliumirikkad ning lämmastikuvaesed mineraalväetised (et ei sunniks taime vastu talve enam hoogsalt kasvama), müügil sügisväetise nime all. Pane väetiseid hiljemalt septembri algul, sest kui ilm jaheneb ja sooja on alla 5°, siis taim enam väetist ei omasta. Sügisväetis on fosforit, kaaliumit ja mikroelemente sisaldav mineraalväetis, kus pole lämmastikku või on seda väga vähe. Selline väetis aitab okstel puituda ning soodustab õiealgete moodustumist, mis paneb aluse järgmise aasta saagile. 

Puista väetis põõsa võra välispiirile, sest seal omastab juurestik seda kõige tõhusamalt. Kobesta väetis niiske mulla sisse, sest muidu see ei lahustu ning taim ei saa seda kasutada.

Kompost ja kõdusõnnik

Komposti või kodusõnniku kasutamisel multšige sellega marjapõõsa alused. Kui sõstrad on noored, vajab üks põõsas pool ämbrit, kui põõsas on vana, siis terve ämber. Pärast multšimist on soovitatav lisada ka superfosfaati. Lahustage 1 spl superfosfaati 1/2 ämbris vees, segage kuni fosfaat on lahustunud ja valage 1 ämber 1 põõsale

Puutuhk

Toitainete tasakaalu saab taastada ka puutuhaga. Puutuha kõige suuremaks väärtuseks peetakse taimedele omastatava kaaliumi sisaldust, vähem tähtis pole ka arvestatav kogus fosforit. Makroelementidest sisaldab puutuhk veel u 30% kaltsiumi, samuti on selles märkimisväärselt magneesiumi. Seega tuleks väetisi kombineerida.

Mündil on ka teine pool: puutuhk sisaldab raskmetalle kaadmiumi, kroomi, niklit jt. Optimaalses koguses on raskmetallid taime normaalseks arenguks olulised, näiteks kaadmium on väga vajalik mikroelement viljade moodustumise faasis. Kui hoida mulla pH õige (pH > 6,6), siis sellise mullahappesuse korral ei ole raskmetallid ümbritsevale keskkonnale ohtlikud.

Toitainete sisalduselt peetakse kõige paremaks lehtpuutuhka, okaspuutuha väärtus on väiksem, pealegi on selles täheldatud suuremat raskmetallide sisaldust.

Kui kasutate taimekasvu soodustajana puutuhka, tuleks see pärast puistamist segada sulanud pinnasesse, soovitatavalt peaks pinnas olema niiske ja muld soojenenud, siis kasutavad taimed tuhas sisalduvaid elemente kõige efektiivsemalt.

Kaks kombineeritud väetamise näidet:

  1. Võtke karbamiid (1 spl) ja superfosfaat (1 spl), lisage 1 tass tuhka, lisage need ämbrisse veega ja segage segu hästi. Seejärel valage see lahus 1 sõstrapõõsale
  2. Lahustage 2 spl superfosfaati ämbris vees, lisage sinna 1 klaas tuhka, segage segu ja valage see segu 1 põõsale

Pea meeles, et marjapõõsaste oksi ei kärbita tipust! Seda tehes hävitad suure hulga õiepungi ning saad vähem marju. Teine oluline asi on veel: ära jäta tüükaid! Need hakkavad kõdunema ning on heaks pesitsuspaigaks haigustekitajatele ja kahjuritele. Lõika või sae oks maha mullapinnani.

Musta ja punast sõstart ning karusmarja lõigatakse erinevalt.

Parim aeg sõstraid ja karusmarju lõigata on kohe pärast saagiaja lõppu. Allesjäänud pungad saavad siis kogu põõsa kasvujõu endale ning hakkavad kevadel kohe hoogsalt kasvama.

Kevadel on marjapõõsaste lõikuseks aega ainult pungade puhkemiseni. Lõikamata põõsas on marjad kribud.

Lõikamisel on seegi hea külg, et koos vanade ja teiste sobimatute okstega eemaldad ka palju haigustekitajaid. Seega, kui viimased sõstrad ja tikrid on nopitud, siis oksakäärid ja aiasaag kätte ning põõsaid lõikama! Marjapõõsaid võib lõigata hilissügiseni, kuni lume tulekuni, ning kasvõi talv läbi, kui väljas on plusskraadid ja lund ei ole.

Harvenduslõikust võiks asjatundjate sõnul teha sügisel septembri lõpus või oktoobris, kui taimedel on lehed maha langenud, sest siis on põõsa võra paremini näha. Saab välja lõigata murdunud ja haiged oksad, aga ka sellised pliiatsist peenemad oksad, et põõsas saaks keskelt õhku. Puhastage põõsaste sisemus esmalt umbrohust, kulust ja langenud lehtedest, siis on asjast parem ülevaade ja oksad tuleb lõigata maapinna lähedalt ilma tüükaid jätmata. Vanemad oksad on tumedamad, jämedamad ja krobelisemad. Lõigake ära kõik murdunud ja katkised, kuivanud, haigustunnustega, lamandunud ja tihedalt risti-rästi kasvavad oksad. Sellisest esmaabist aga ei piisa.

Saak on seda suurem, mida rohkem on põõsal parimas kandeeas oksi.

Must sõstar

Musta sõstra oks on kõige saagikam kolmandal ja neljandal kasvuaastal. Kõik üle nelja aasta vanused oksad tasub igal aastal välja lõigata, sest mida rohkem on põõsal parimas saagieas oksi, seda suurem on saak.

Oksa viljakandeiga on läbi pärast kuuendat suve. Vana oksa alumine osa laasub, seal pole enam lehti ega viljaoksi. Selline oks tuleb kindlasti eemaldada.

Suve lõpus lõigatud okste asemel kasvavad järgmisel suvel uued tugevad võrsed, millelt saab marju noppida juba järgmisel suvel ehk siis oksa teisel kasvuaastal.

Musta sõstra põõsal on paras, kui tal on 8–12 hästi arenenud põhioksa. Kui oled oma põõsaid igal aastal lõiganud, siis on nad igati vormis ja piisab, kui eemaldad iga kord 2–4 vanemat oksa.

Suvel kasvanud noortest juurmistest okstest jäta alles sama palju kui vanu välja lõikasid. Vali noortest kasvudest välja kõige tugevamad, ülejäänud eemalda. Jälgi, et alles jäetud oksad paikneksid põõsa eri osades, siis on põõsas kenasti tasakaalus.

Võib-olla tuleb eemalda ka mõni külgoks, kui põõsas on liiga tihe või kui külgoks kasvab sissepoole. Lõika see ära harunemiskohani. Loomulikult tuleb eemaldada ka kuivanud ja kahjustatud oksad.

Vanemaid oksi järjepidevalt eemaldades kasvab pidevalt juurde noori ja saagikamaid, neil on paremad kasvuolud ning põõsas kannab kogu aeg hästi.

Punane sõstar

Punase sõstra lõikamisel tasub teada, et uutelt okstelt saab esimesi marju alles oksa kolmandal kasvuaastal, mitte teisel nagu mustal sõstral. Kõige saagikamad on 4. ja 5. aasta vanused oksad. Oksa viljakandeiga on 6–8 aastat.

Punase sõstra põõsas on parajalt tihe, kui maapinnast välja kasvavaid oksi on 10–15. Lõika igal aastal mõned vanemad oksad välja. Uutest, veel harunemata okstest jäta alles sama palju kui vanu välja võtsid. Vali välja kõige jõulisemad ja parema asetusega oksad, teised lõika maapinnani maha.

Hoolduslõikuse ajal eemalda ka ebasobivalt kasvavad kõrvaloksad, samuti kõik kuivanud, murdunud, liiga tihedalt kasvavad või liiga peenikesed oksad, loomulikult ka need, mida on kahjustanud haigused ja kahjurid.

Valged sõstrad on punase sõstra valgeviljalised sordid, seega lõika neid nagu punaseid.

Karusmari ehk tikker

Tikripõõsas võib olla sõstardest tihedam, paarikümne oksaga. Karusmari kasvab aeglasemalt ja jääb sõstrapõõsastest väiksemaks. Samas on tema oksad hulga pikema viljakandeeaga: üks oks võib marju anda kümmekond aastat. Seetõttu võib tikripõõsas hoida üsna vanu oksi. Uus oks hakkab marju andma kolmandal-neljandal kasvuaastal.

Kuna karusmari kipub moodustama hoogsalt juurmisi võrseid, muutub põõsas ruttu liiga tihedaks ja vajab harvendamist. Lõikamiseks kasuta pikkade vartega oksakääre, sest ogalised oksad torgivad üsna valusalt.

Hoolduslõikuse käigus lõika välja kõik kuivanud, kahjustatud, lamandunud ja vanad väheviljakad oksad. Kui mõni tikrioks kasvab liiga pikaks, võib seda viiendiku kuni veerandi võrra kärpida.

Lõikusega saab põõsast laiemaks ajada – keskelt tuleks võtta vanu oksi välja ja serva poole tuleks rohkem oksi kasvama jätta.
 Pärast lõikamist väeta põõsaid

Sügis on parim aeg marjapõõsaste istutamiseks. Oluline on panna istik veidi sügavamale mulda, kui see potis kasvas: siis tekib varre alaosale lisajuuri ning mulda jäänud pungadest kasvab uusi elujõulisi oksi.

 

Must sõstar pange 5–10 cm, punane sõstar ja karusmari kuni 5 cm sügavamale.

Mida madalamalt istik haruneb, seda parem. Üheaastasel istikul (selle oksad on veel harunemata) jätke istutamisel alles paar-kolm tugevat pliiatsijämedust oksa. Et harunemist kiirendada, võite need poole võrra või isegi rohkem tagasi lõigata.

Kui puukoolis pole istikut korralikult kujundatud, lõigake pärast istutamist ise nõrgemad oksad maapinnani maha, nii et alles jääks sobiv arv ilusaid oksi.

Kaheaastasel põõsal on oksad juba harunenud. Temal lõigake ära põõsa sees sissepoole kasvavad liigsed külgoksad. Istutuslõikus sunnib põõsast kasvatama rohkem asendusvõrseid.

Pärast istutamist pole mustal sõstral vaja 4 ̶ 5 aasta jooksul suuri oksi ära lõigata, punane sõstar ja karusmari saavad rahus kasvada kauemgi. Seni eemaldage vaid kuivanud, kahjustunud ja ebasobivalt kasvavaid oksi.

Puutuha aastaringne kasutamine koduaias

  • Veebruaris-märtsis: raputage karusmarjapõõsastele ja nende ümber.
  • Aprillis: raputage sambla eemaldamiseks murusse.
  • Mais: sibul, porgand, kapsas, peet, hernes, suvikõrvits, maasikas, vaarikas, sõstrad, kirss, ploom, kreek – kõik nad on suured puutuha sõbrad.
  • Juunis: varasema õitsemise ja viljumise soodustamiseks (kurk jt).
  • Juulis: lillede õitsemisaja pikendamiseks.
  • Augustis: floksipõõsastele jahukaste tõrjeks (raputage põõsa ümber, pritsige vesileotisega).
  • Septembris: okaspuud, roosid ja kõik taimed, kelle talvekindlust soovite suurendada (v.a turbaaiataimed).
  • Oktoobris-novembris: segage mulda pärast taliküüslaugu mahapanekut.Detsembris-jaanuaris: kui libeduse tõrjeks pole käepärast liiva või graniitkruusa, sobib selleks suurepäraselt ka puutuhk.

Jooksvalt: komposti lagunemise kiirendamiseks ja tigude/nälkjate tõrjeks ümber taime.

Ohutus ennekõike!

  • Tuleks vältida puutuha taimele sattumist, vastasel juhul võivad taime pinnale tekkida põletuskahjustused.’
  • Tuhka taime ümber puistates tuleks valida õige tuule suund, et tuhk kanduks sinna, kuhu see on mõeldud.
  • Tuhka koldest välja võttes tuleks kaitsta limaskesta. Selleks et tuhka mitte sisse hingata, kasutada maski, vajaduse korral ka kaitseprille. Nahale (näiteks käed) sattunud tuhk tuleks veega maha pesta.
  • Tuhka, isegi sellist, mis on tekkinud paari päeva tagusest ahjukütmisest, ei tohi mingil juhul jätta seisma plastämbrisse, sest tuhk võib veel sisaldada hõõguvaid süsi. Hullemal juhul võib sellest puhkeda tulekahju – selliseid näiteid on olemas.

Tasub teada – soovitatavad kogused

  • 100–150 grammi (umbes 2 peotäit) tuhka 1 m² mullapinna kohta.
  • 3–5 kg tuhka 100 kg kompostitava materjali kohta.
  • 20–30 grammi tuhka 1 liitri kuuma vee kohta: segada, kurnata, jahutada ja pritsida.

The post Sõstrapõõsaste hooldusest appeared first on Viljapuude ja marjapõõsaste müük.

]]>