Sõstrapõõsaste hooldusest

Pahklest on üleüldine nuhtlus. Koduaias, kus põõsaid on vähe, saab seda kahjurit siiski kontrolli all hoida. Selleks tuleb hilissügisel ja kevadtalvel ebaloomulikult ümaraks paisunud pungad ära korjata ja põletada, kolmas kord peab põõsad üle vaatama enne lehepungade avanemist.

Kui on niiskem suvi ja sügis, siis on marjapõõsastel ka mõnevõrra rohkem taimehaigusi. Marjapõõsad tuleb siis kriitilise pilguga üle vaadata. Kui nakatunud lehti või kahjuritest haaratud lehti on vähe, siis ei tasu kohe pritsi ja kemikaaliga põõsa kallale tormata, vaid hinnata mismoodi on uute võrsete olukord – kas nende lehed on ilusad rohelised või on ka nende peal kahjurid. Kui ka noortel lehtedel on massiliselt kahjureid, alles siis tuleb kindlasti midagi ette võtta. Üksikud haiged lehed võib ära korjata, ent põõsast ei tohiks pooltest lehtedest tühjaks tõmmata, sest isegi kui lehel on kahjurid või plekid peal, suudab too fotosünteesida ja taime talveks ette ikka valmistada.

Kui märkate et mõni oks põõsa sees on ära kuivanud – sõstardel võib see olla klaastiivakahjustus (kahjurid on oksa sisse pugenud) – siis selline oks tuleb täitsa maapinna lähedalt välja lõigata ja ära põletada. Komposti ei tohi sellist oksa panna, sest kahjurid jäävad seal ilusti ellu.

Puutuhk

Puutuhka saab kasutada nii maheväetisena kui ka kahjurite ja haiguste vastu. Peale kasvukeskkonna parandamise on puutuhk tuntud ka jahukaste, hahkhallituse ning teiste seen- ja bakterhaiguste tõrjes.

  • Karusmarja-jahukaste puhul on väga efektiivne puistata põõsad varakevadel tuhaga üle, nii et osa tuhka jääks võrsetele pidama.

  • Karusmarja lehevaablase ja lehetäide vastu kasutada pritsimiseks vesileotist või puistata pahalased tuhaga üle ja pärast nende hukkumist pesta taimed voolikuga.

  • Tigude ja nälkjate tõrjeks on soovitatud puistada puutuhka ümber taimede.

Oluline on teada, et aedniku abiliste vihmausside tegevuseks on parim neutraalne või nõrgalt happeline muld (pH = 5,6–7,2).
 

Rohkem infot maasika ja sõstarde erinevate haiguste ja kahjurite kohta saab lugeda veel aiatark.ee

Sõstardele ei sobi väga happeline muld. Niiskes ja varjulises kohas jäävad paljud sordid jahukastesse. Sobiv kasvukoht on avatud päikesele ja osaliselt tuulele.

Vajab kohevat, toitainerikast ja vett läbilaskvat pinnast. Kõvas savimullas jääb kasv kiduraks ja põõsad on tundlikud taimehaiguste suhtes.

Liiga liivarikkas mullas võivad marjad toorelt maha variseda.

Talle meeldib kasvada hästi lubjatud pinnases, eelistades parasniisket huumusrikast savikat mulda. Keskmise raskusega liivsavi- ja saviliivmullad on kõige sobivamad.

Vältida tuleks sellist kasvukohta kus on kevadised öökülmaohud (õied võivad hävineda).

Sõstrapõõsas kasvab hea hoolduse korral edukalt ühe koha peal paarkümmend aastat. Korralikult lõigatud, piisavalt hõre, et õhk ja valgus läbi pääseb. Samuti tuleb põõsa alla mulda juurde panna, sest marjapõõsastel on pindmine juurestik ja üsna kiiresti märkate, et peened juured hakkavad mullapinnale tekkima.

Väeta sõstrapõõsaid kohe pärast saagikoristust, kasutades selleks komposti, tuhka, kõdusõnnikut, valmis sügis või marjaväetisi jms. Väetisi tuleb kasutada 5-7 päeva pärast saagikoristust. Väetistest sobivad fosfori- ja kaaliumirikkad ning lämmastikuvaesed mineraalväetised (et ei sunniks taime vastu talve enam hoogsalt kasvama), müügil sügisväetise nime all. Pane väetiseid hiljemalt septembri algul, sest kui ilm jaheneb ja sooja on alla 5°, siis taim enam väetist ei omasta. Sügisväetis on fosforit, kaaliumit ja mikroelemente sisaldav mineraalväetis, kus pole lämmastikku või on seda väga vähe. Selline väetis aitab okstel puituda ning soodustab õiealgete moodustumist, mis paneb aluse järgmise aasta saagile. 

Puista väetis põõsa võra välispiirile, sest seal omastab juurestik seda kõige tõhusamalt. Kobesta väetis niiske mulla sisse, sest muidu see ei lahustu ning taim ei saa seda kasutada.

Kompost ja kõdusõnnik

Komposti või kodusõnniku kasutamisel multšige sellega marjapõõsa alused. Kui sõstrad on noored, vajab üks põõsas pool ämbrit, kui põõsas on vana, siis terve ämber. Pärast multšimist on soovitatav lisada ka superfosfaati. Lahustage 1 spl superfosfaati 1/2 ämbris vees, segage kuni fosfaat on lahustunud ja valage 1 ämber 1 põõsale

Puutuhk

Toitainete tasakaalu saab taastada ka puutuhaga. Puutuha kõige suuremaks väärtuseks peetakse taimedele omastatava kaaliumi sisaldust, vähem tähtis pole ka arvestatav kogus fosforit. Makroelementidest sisaldab puutuhk veel u 30% kaltsiumi, samuti on selles märkimisväärselt magneesiumi. Seega tuleks väetisi kombineerida.

Mündil on ka teine pool: puutuhk sisaldab raskmetalle kaadmiumi, kroomi, niklit jt. Optimaalses koguses on raskmetallid taime normaalseks arenguks olulised, näiteks kaadmium on väga vajalik mikroelement viljade moodustumise faasis. Kui hoida mulla pH õige (pH > 6,6), siis sellise mullahappesuse korral ei ole raskmetallid ümbritsevale keskkonnale ohtlikud.

Toitainete sisalduselt peetakse kõige paremaks lehtpuutuhka, okaspuutuha väärtus on väiksem, pealegi on selles täheldatud suuremat raskmetallide sisaldust.

Kui kasutate taimekasvu soodustajana puutuhka, tuleks see pärast puistamist segada sulanud pinnasesse, soovitatavalt peaks pinnas olema niiske ja muld soojenenud, siis kasutavad taimed tuhas sisalduvaid elemente kõige efektiivsemalt.

Kaks kombineeritud väetamise näidet:

  1. Võtke karbamiid (1 spl) ja superfosfaat (1 spl), lisage 1 tass tuhka, lisage need ämbrisse veega ja segage segu hästi. Seejärel valage see lahus 1 sõstrapõõsale
  2. Lahustage 2 spl superfosfaati ämbris vees, lisage sinna 1 klaas tuhka, segage segu ja valage see segu 1 põõsale

Pea meeles, et marjapõõsaste oksi ei kärbita tipust! Seda tehes hävitad suure hulga õiepungi ning saad vähem marju. Teine oluline asi on veel: ära jäta tüükaid! Need hakkavad kõdunema ning on heaks pesitsuspaigaks haigustekitajatele ja kahjuritele. Lõika või sae oks maha mullapinnani.

Musta ja punast sõstart ning karusmarja lõigatakse erinevalt.

Parim aeg sõstraid ja karusmarju lõigata on kohe pärast saagiaja lõppu. Allesjäänud pungad saavad siis kogu põõsa kasvujõu endale ning hakkavad kevadel kohe hoogsalt kasvama.

Kevadel on marjapõõsaste lõikuseks aega ainult pungade puhkemiseni. Lõikamata põõsas on marjad kribud.

Lõikamisel on seegi hea külg, et koos vanade ja teiste sobimatute okstega eemaldad ka palju haigustekitajaid. Seega, kui viimased sõstrad ja tikrid on nopitud, siis oksakäärid ja aiasaag kätte ning põõsaid lõikama! Marjapõõsaid võib lõigata hilissügiseni, kuni lume tulekuni, ning kasvõi talv läbi, kui väljas on plusskraadid ja lund ei ole.

Harvenduslõikust võiks asjatundjate sõnul teha sügisel septembri lõpus või oktoobris, kui taimedel on lehed maha langenud, sest siis on põõsa võra paremini näha. Saab välja lõigata murdunud ja haiged oksad, aga ka sellised pliiatsist peenemad oksad, et põõsas saaks keskelt õhku. Puhastage põõsaste sisemus esmalt umbrohust, kulust ja langenud lehtedest, siis on asjast parem ülevaade ja oksad tuleb lõigata maapinna lähedalt ilma tüükaid jätmata. Vanemad oksad on tumedamad, jämedamad ja krobelisemad. Lõigake ära kõik murdunud ja katkised, kuivanud, haigustunnustega, lamandunud ja tihedalt risti-rästi kasvavad oksad. Sellisest esmaabist aga ei piisa.

Saak on seda suurem, mida rohkem on põõsal parimas kandeeas oksi.

Must sõstar

Musta sõstra oks on kõige saagikam kolmandal ja neljandal kasvuaastal. Kõik üle nelja aasta vanused oksad tasub igal aastal välja lõigata, sest mida rohkem on põõsal parimas saagieas oksi, seda suurem on saak.

Oksa viljakandeiga on läbi pärast kuuendat suve. Vana oksa alumine osa laasub, seal pole enam lehti ega viljaoksi. Selline oks tuleb kindlasti eemaldada.

Suve lõpus lõigatud okste asemel kasvavad järgmisel suvel uued tugevad võrsed, millelt saab marju noppida juba järgmisel suvel ehk siis oksa teisel kasvuaastal.

Musta sõstra põõsal on paras, kui tal on 8–12 hästi arenenud põhioksa. Kui oled oma põõsaid igal aastal lõiganud, siis on nad igati vormis ja piisab, kui eemaldad iga kord 2–4 vanemat oksa.

Suvel kasvanud noortest juurmistest okstest jäta alles sama palju kui vanu välja lõikasid. Vali noortest kasvudest välja kõige tugevamad, ülejäänud eemalda. Jälgi, et alles jäetud oksad paikneksid põõsa eri osades, siis on põõsas kenasti tasakaalus.

Võib-olla tuleb eemalda ka mõni külgoks, kui põõsas on liiga tihe või kui külgoks kasvab sissepoole. Lõika see ära harunemiskohani. Loomulikult tuleb eemaldada ka kuivanud ja kahjustatud oksad.

Vanemaid oksi järjepidevalt eemaldades kasvab pidevalt juurde noori ja saagikamaid, neil on paremad kasvuolud ning põõsas kannab kogu aeg hästi.

Punane sõstar

Punase sõstra lõikamisel tasub teada, et uutelt okstelt saab esimesi marju alles oksa kolmandal kasvuaastal, mitte teisel nagu mustal sõstral. Kõige saagikamad on 4. ja 5. aasta vanused oksad. Oksa viljakandeiga on 6–8 aastat.

Punase sõstra põõsas on parajalt tihe, kui maapinnast välja kasvavaid oksi on 10–15. Lõika igal aastal mõned vanemad oksad välja. Uutest, veel harunemata okstest jäta alles sama palju kui vanu välja võtsid. Vali välja kõige jõulisemad ja parema asetusega oksad, teised lõika maapinnani maha.

Hoolduslõikuse ajal eemalda ka ebasobivalt kasvavad kõrvaloksad, samuti kõik kuivanud, murdunud, liiga tihedalt kasvavad või liiga peenikesed oksad, loomulikult ka need, mida on kahjustanud haigused ja kahjurid.

Valged sõstrad on punase sõstra valgeviljalised sordid, seega lõika neid nagu punaseid.

Karusmari ehk tikker

Tikripõõsas võib olla sõstardest tihedam, paarikümne oksaga. Karusmari kasvab aeglasemalt ja jääb sõstrapõõsastest väiksemaks. Samas on tema oksad hulga pikema viljakandeeaga: üks oks võib marju anda kümmekond aastat. Seetõttu võib tikripõõsas hoida üsna vanu oksi. Uus oks hakkab marju andma kolmandal-neljandal kasvuaastal.

Kuna karusmari kipub moodustama hoogsalt juurmisi võrseid, muutub põõsas ruttu liiga tihedaks ja vajab harvendamist. Lõikamiseks kasuta pikkade vartega oksakääre, sest ogalised oksad torgivad üsna valusalt.

Hoolduslõikuse käigus lõika välja kõik kuivanud, kahjustatud, lamandunud ja vanad väheviljakad oksad. Kui mõni tikrioks kasvab liiga pikaks, võib seda viiendiku kuni veerandi võrra kärpida.

Lõikusega saab põõsast laiemaks ajada – keskelt tuleks võtta vanu oksi välja ja serva poole tuleks rohkem oksi kasvama jätta.
 Pärast lõikamist väeta põõsaid

Sügis on parim aeg marjapõõsaste istutamiseks. Oluline on panna istik veidi sügavamale mulda, kui see potis kasvas: siis tekib varre alaosale lisajuuri ning mulda jäänud pungadest kasvab uusi elujõulisi oksi.

 

Must sõstar pange 5–10 cm, punane sõstar ja karusmari kuni 5 cm sügavamale.

Mida madalamalt istik haruneb, seda parem. Üheaastasel istikul (selle oksad on veel harunemata) jätke istutamisel alles paar-kolm tugevat pliiatsijämedust oksa. Et harunemist kiirendada, võite need poole võrra või isegi rohkem tagasi lõigata.

Kui puukoolis pole istikut korralikult kujundatud, lõigake pärast istutamist ise nõrgemad oksad maapinnani maha, nii et alles jääks sobiv arv ilusaid oksi.

Kaheaastasel põõsal on oksad juba harunenud. Temal lõigake ära põõsa sees sissepoole kasvavad liigsed külgoksad. Istutuslõikus sunnib põõsast kasvatama rohkem asendusvõrseid.

Pärast istutamist pole mustal sõstral vaja 4 ̶ 5 aasta jooksul suuri oksi ära lõigata, punane sõstar ja karusmari saavad rahus kasvada kauemgi. Seni eemaldage vaid kuivanud, kahjustunud ja ebasobivalt kasvavaid oksi.

Puutuha aastaringne kasutamine koduaias

  • Veebruaris-märtsis: raputage karusmarjapõõsastele ja nende ümber.
  • Aprillis: raputage sambla eemaldamiseks murusse.
  • Mais: sibul, porgand, kapsas, peet, hernes, suvikõrvits, maasikas, vaarikas, sõstrad, kirss, ploom, kreek – kõik nad on suured puutuha sõbrad.
  • Juunis: varasema õitsemise ja viljumise soodustamiseks (kurk jt).
  • Juulis: lillede õitsemisaja pikendamiseks.
  • Augustis: floksipõõsastele jahukaste tõrjeks (raputage põõsa ümber, pritsige vesileotisega).
  • Septembris: okaspuud, roosid ja kõik taimed, kelle talvekindlust soovite suurendada (v.a turbaaiataimed).
  • Oktoobris-novembris: segage mulda pärast taliküüslaugu mahapanekut.Detsembris-jaanuaris: kui libeduse tõrjeks pole käepärast liiva või graniitkruusa, sobib selleks suurepäraselt ka puutuhk.

Jooksvalt: komposti lagunemise kiirendamiseks ja tigude/nälkjate tõrjeks ümber taime.

Ohutus ennekõike!

  • Tuleks vältida puutuha taimele sattumist, vastasel juhul võivad taime pinnale tekkida põletuskahjustused.’
  • Tuhka taime ümber puistates tuleks valida õige tuule suund, et tuhk kanduks sinna, kuhu see on mõeldud.
  • Tuhka koldest välja võttes tuleks kaitsta limaskesta. Selleks et tuhka mitte sisse hingata, kasutada maski, vajaduse korral ka kaitseprille. Nahale (näiteks käed) sattunud tuhk tuleks veega maha pesta.
  • Tuhka, isegi sellist, mis on tekkinud paari päeva tagusest ahjukütmisest, ei tohi mingil juhul jätta seisma plastämbrisse, sest tuhk võib veel sisaldada hõõguvaid süsi. Hullemal juhul võib sellest puhkeda tulekahju – selliseid näiteid on olemas.

Tasub teada – soovitatavad kogused

  • 100–150 grammi (umbes 2 peotäit) tuhka 1 m² mullapinna kohta.
  • 3–5 kg tuhka 100 kg kompostitava materjali kohta.
  • 20–30 grammi tuhka 1 liitri kuuma vee kohta: segada, kurnata, jahutada ja pritsida.
Scroll to Top