Õige puuviljade koristuse aeg ja korjamise viis on viljade säilimise aluseks

Selleks, et eri sorti viljad hoidmisel paremini vastu peaks ning maksimaalselt oma maitseomadusi ja vitamiinirikkust säilitaksid, tuleb mõningaid reegeleid arvestada.

Viljade koristamise aeg ja korjamise viis on säilitamise protseduuri juures üks olulisemaid etappe, sest sellest oleneb puuvilja väärtus ja säilivus.

Viljade koristamise aeg sõltub vilja küpsusest, koristamise viis aga aiapidaja teadlikkusest ja oskusest.

Puuviljade küpsuses eristatakse kahte astet: koristusküpsus ja tarbimisküpsus. Mõnel puuviljaliigil ja -sordil võivad need kattuda, teistel aga mitte.

Nii näiteks on luuviljalised koristamise ajal enamasti ka tarbimisküpsed.

Ka õunte ja pirnide suvisortidel kattub tarbimisküpsus koristusküpsusega, sügis- ja talisortidel aga mitte.

Puuviljad on tarbimisküpsed, kui neil on tekkinud sordile omane maitse ja lõhn ning viljaliha on vajalikul määral tihenenud.

Tarbimisküpsetes õuntes on hapete hulk vähenenud, suhkrute hulk suurenenud ja on tekkinud aromaatsed ühendid.  Need annavadki sordile omase maitse ja aroomi.

Puuviljad on koristusküpsed, kui seemned muutuvad seest pruuniks, koor heledamaks, kattevärvus tiheneb ja viljavars eraldub kergesti oksa küljest.

Samas on igal asjal ka erandeid ning selline sort on näiteks väga tuntud Valge Klaar, mis valmib juba augusti lõpus, kuid mille seemned on enamasti täiesti valged. 

Säilitusõunte ja -pirnide koristusküpsust saab määrata nende seemnete värvi järgi. Seeme ei tohi olla pruun, siis on vili juba üleküpsenud. Õige aeg korjata on siis, kui seemne ots on pruun või seeme on poolpruun.

Ka peab proovima, kas vili oksa küljest ilma olulist jõudu tarvitamata lahti tuleb.

Vilja ei tohi rebida enda poole, vaid teda peab keerama ülespoole, siis tuleb ta kergemini oksa küljest lahti.

Viljade maitseomadused, värvus, aroom ja säiluvus olenevad suurel määral koristusajast.

Sordile omased tunnused kujunevad välja ainult õigel ajal koristatud viljadel.

Liiga vara koristatud viljad närbuvad, koor tõmbun kipra, maitse on mõrkjas või mage, aroom puudub, viljaliha on sitke ja koore värvus kahvatu.

Liiga hilja koristatud viljad valmivad puu otsas üle, millele järgneb massiline varisemine. Viljaliha muutub jahuseks ja maitsetuks ning viljad säilivad tunduvalt lühemat aega. Seepärast on oluline tabada õige koristusaeg.

Eriti tundlikud on hilinemise suhtes õuntest näiteks 'Antoonovka' ja 'Paide Taliõun', nad kaotavad oma talisortide omadused.

Kõige kindlam õige koristusaja tunnus on viljavarre eraldumine oksalt. Vilja ei tohi rebida enda poole, vaid teda peab keerama ülespoole, siis tuleb ta kergemini oksa küljest lahti.

Suvisorte võib koduaias koristada vastavalt vajadusele ja viljade valmimisele, sest nad ei valmi puul üheaegselt. Kui ka suvisorte tahetakse paar nädalat säilitada, tuleb nad maha võtta 5-6 päeva enne täielikku valmimist ja panna jahedasse ruumi.

Talisortide koristamisega ei tohi hiljaks jätta mitmel põhjusel:

  • hiline koristamine halvendab viljade kvaliteeti ja säilivust
  • hilise koristamise ajaks saabuvad hallad, mis samuti halvendavad viljade kvaliteeti ja vähendavad säilivust
  • peale selle muutuvad saagi all seisnud viljapuud ise talveõrnaks ning võivad kahjustuda

Koduaias võetakse puuviljad käsitsi ükshaaval puuokstelt maha.

Puude raputamine rikub nii puid kui ka vilju ja maharaputatud viljad ei säili kaua.

Hoiduda tuleb viljade muljumisest.

Talisortide säilitamiseks on soovitatav säilitatavad viljad kohe säilitus nõusse panna, nii tuleb neid vähem ringi tõsta ning see parandab nende säilumist.

Säilitusruumiks sobib kõige paremini kelder, kus ei hoita juuvilja ega kartulit, sest need annavad puuviljadele ebameeldiva kõrvalmaitse ja lõhna.

Puuvilju võib säilitada ka elumaja pööningul, verandal, sahvris või kütmata toas.

Säilitusruumi temperatuuriks oleks ideaalne 2-6 kraadi ja õhuniiskus 80%-90%. Soojas ja kuivas ruumis närtsib puuvili kiiresti, liigniiskes aga hallitab ja mädaneb.

Kõige lihtsam on puuvilju säilitada lahtistel riiulitel. Sobivad ka kastid, kuhu õunad pakitakse kihtide kaupa vaheldumisi puitvilla, papi või jõupaberiga, viimased vahendid aitavad säilitada õuntele omast maitsest.

Pakkimiseks võib kasutada ka kuiva turbapuru.

Kui hoiustamisruumi on piisavalt, on soovitav kasutada madalamaid kaste ja panna neisse vaid üks kiht õunu, siis on neid hiljem ka lihtsam jälgida. Kastid ei tohi olla umbsed, vaid külje ja põhjalaudade vahele peavad jääma pilud õhuvahetuseks. Pealt võib kastid vajadusel sulgeda.

Kastid peavad olema puhtad ning kui nendes on enne mingeid muid juurvilju või õunu hoitud, siis tuleb need desinfitseerida.

Nii kastide kui keldri desinfitseerimine tuleks teha aegsasti, juba paar nädalat enne hoiustamist, siis jõuab õigeks ajaks kõigega valmis!

Allikas: rodoaed.ee

Scroll to Top