Viirpihlakas 'Granatnaja'

Sorbus sün. Crataegosorbus miczurinii ‘Granatnaja’

Õis: suured kreemikasvalged kännasõisikud

Õitsemise aeg: juuni

Vili: SÖÖDAVAD, tumepunased ja meenutavad granaatõuna värvi, kantidega ning suured, keskmine vilja mass 1,2-1,6 g, suurema C- vitamiini sisaldusega. Viljaliha on oranžikas kollane, mahlane. Mõrudust pole. Maitse on magushapukas, kergelt hapukas. Viljad püsivad kaua puul. Viljakanne algab 3.-4. aastal peale istutamist. Viljub igal aastal ja üsna rikkalikult, andes saaki täiskandeeas 60-80 kg. Viljad valmivad augusti lõpus

Leht: lühikesed, ovaalsed, hübriidsete tunnustega, sulgjas, koosnevad 9–11 piklikust lehest. Lehestik läikiv ja meenutavad natuke tammelehte. Lehtede pikkus on umbes 12 cm, laius 6 cm. Sügisel pimestab silmi küllusliku sügisese kuldoranži lehestikuvärviga

Kasutamine: külmutamine pihlaka toiteväärtust ei vähenda. Pihlaka vilju võib süüa toorelt või teha neist moosi, kisselli, marmelaadi ja želeed. Neist saab teed ja pihlamarju ka marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse. Hästi passivad pihlaka viljad mõne teise, näiteks õunamoosi või puuvilja kompoti sisse

Puu kasvuomadused: hõreda krooniga, tugeva ja püstise võraga. Poogitud puude kõrgus on 3-6 m. Üks väheseid sorte, mis viljub hästi ka üksikpuuna, kuid risttolmlemisel suureneb saak veelgi. Parimad tolmeldajad on ‘Dessertnaya’, ‘Sorbinka’ ja ‘Vefed’

Nõuded kasvukohale: eelistab.  valgusküllast kasvukohta ning hea drenaažiga parasniisket mullapinda. Kasvutingimuste osas pihlaks eriti nõudlik ei ole, kuigi eelistab valgust. Võib kasvada ka kehvades mullastikutingimustes, kuna nende juurestik on hästi hargnev, kuid ei tungi pinnasesse eriti sügavale. Vajavad niiskust, eriti kevadel, kui on võrsete kasvamise aeg. Ei talu liigniiskust. Lubja ja toitainete poolest rikkal ja parajalt niiskel pinnasel kasvavad pihlakad rohkem puu kujuliseks, kehvemal aga jäävad madalaks ja rohkem põõsa kujuliseks. Soodsates kasvutingimustes õitsevad ja viljuvad pihlakad rikkalikult

Talve- ja haiguskindlus: külmakindel

Märkused: pihlakaviljade rikkaliku keemilise koostise tõttu on nende kasutusala küllaltki avar. Eeskätt kasutatakse pihlakaid mahlade ja hoidiste tegemiseks

Ravimtaimena soovitab ametlik meditsiin pihlaka õite ja kuivatatud viljade teed, mis leevendab avitaminoosi, maksa-, neeru- ja seedetrakti haiguseid ning sobib verejooksude ja köha raviks. On tõendatud, et pihlakaviljade tee vähendab maksas lipiidide kogunemist ja vere kolesteroolisisaldust, suurendab kapillaaride resistentsust ja on antibakteriaalse toimega

Pihlakaviljad on väärtuslikud C-vitamiini allikad. Nad on rikkad teistestki vitamiinidest, nagu D-, K-, E- ja B-grupi vitamiinid. Mineraalainetest leidub neis rohkesti rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, räni, väävlit, mangaani