Aedhortensia 'Little Lime'

Hydrangea paniculata ‘Little Lime’, sün. ‘Jane’

Õis, õisik: koonusekujulised (u 15–20 cm) tihedad õisikud avanevad laimirohelisena, helenduvad kreemikas‑valgeks ning värvuvad suve edenedes pehme roosa kuni burgundipunase toonini. Õied paiknevad tugevatel püstistel vartel ega vaju vihmaga longu. Valdavalt steriilsed kroonlehed tagavad eriti lopsaka välimuse. 

Madalam versioon sordist ‘Limelight’.

Õitsemise aeg: juuli – öökülmadeni. Mõnel aastal algab õitsemine juba juunikuus. Pikk hooajalõpu värvishow kestab esimeste öökülmadeni. Õitseb väga rikkalikult.

Võrsed, lehed: põõsas on hästi harunev, võrsed tugevad, püstise või kergelt vaasikujulise kasvuga. Lehed tumerohelised, munajad, peensaagja servaga. Sügisel võivad saada kollaka või punaka varjundi.

Dekoratiivsus: pikk õitsemise aeg sügisel ja suured kaunid õisikud. Vaatamata kääbuskasvule on õisikute värvimuutus väga efektne: laimirohelisest valge ja roosani, mis pakub silmailu nii peenras, konteineris kui ka lõikelillena. Tugevad varred hoiavad suuri õisikuid kenasti püsti – sobib ka tuulisematesse kohtadesse ja massistutusse.

Taime kasvuomadused: kompaktne, kiirekasvuline põõsas  0,8 – 1,2 m kõrge ja 1 – 1,3 m lai. Mättataoline, tihedalt harunenud ning hästi vormi hoidev. Sobib väikesaedadesse, peenra serva ning pottidesse terrassile või rõdule.

Nõuded kasvukohale: 

Valgus – päikeseline kuni poolvarjuline.
Muld – viljakas, huumusrikas, parasniiske, hästi vett läbilaskev; pH 6‑7 (ei mõjuta õievärvi).
Niiskus – eelistab ühtlast niiskust; põuaperioodil kasta. Seisv vesi ja pikaajaline kuivus vähendavad õitsemist.
Muldamine kompostiga aitab niiskust hoida ja toitaineid lisada.

Talve- ja haiguskindlus: väga külmakindel (kuni 30 °C) ning õitseb sama aasta võrsetel – isegi kui maapealsed osad külmuvad, tuleb õitsev noor kasv selle aasta võrsele. Tavapäraselt vastupidav haigustele ja kahjuritele; hea õhuringlus ja paras niiskus hoiavad probleeme minimaalsena.

Väetamine: kevadel ühekordne aeglaselt vabanev hortensia‑ või rododendroniväetis (või okaspuu‑väetis) annab hoo sisse; rikkaliku õitsemise hoidmiseks võib kesksuvel lisada vedelväetist. Huumusrikas multš (kompost) katab sageli kõik toitainete vajadused.

Märkused: väga põuasel kasvuperioodil võib vajada lisakastmist, kuna armastab niiskemat mulda.

Äraõitsenud õisikud peab hiljemalt kevadel maha lõikama. Eriti lopsakate õisikute saamiseks, lõigake igal aastal oksi tagasi nii, et kärpimislõige jääks viimase aasta puidu sisse ning alles jääks 1-2 pungapaari. Pungadest kasvavad ees ootaval suvel noored võrsed, mille tippudesse tulevad õisikud,

Kuivõrd hortensiatel on kevadel tugev mahlajooks, siis tuleb neid lõigata keset talve, eelistatult detsembris või siis hiljemalt varakevadel, märtsis, aprillis. Ilma lõikuseta muutuvad põõsad tihedaks, näevad metsikutena ja õitsemine kannatab.

Tagasilõikuse liigi valik sõltub sellest, millise sordiga  on tegu, milline on mulla viljakus ning milline on põõsa eelnev olukord. Lõikamist alusta peenete (peenemad kui harilik pliiats) ja kahjustunud võrsete eemaldamisega. Samuti soovitame eemaldada kõik risti kasvavad võrsed, mis võivad ilupõõsa üldist välimust muuta. Alles siis hakka lõikama äraõitsenud õisikutega võrseid.

Kogenud aednikud soovitavad kasutada äraõitsenud õisikutega võrsete lõikamisel kolme erinevat lõikusviisi:

1. Tugev tagasilõikus – igale võrsele jäetakse alles  2 punga
2. Keskmine tagasilõikus – igale võrsele jäetakse alles 4 punga
3. Vähene tagasilõikus – eemaldatakse vaid äraõitsenud õisikud

Proovi erinevaid võtteid ja vaadata, milline annab  sinu aias kõige paremaid tulemusi. Kui sa ei soovi tugevat või keskmist lõikamist ette võtta, siis vähesest tagasilõikusest siiski ei pääse, sest eelmise aasta õisikud tuleb ikkagi ära lõigata, et põõsas korrastatum välja näeks.

Reeglina lõigatakse aedhortensiaid tagasi varakevadel, mille üheks eeliseks on kindlasti varasem õitsemise algus.

Järjepideval ja korralikul lõikusel on taimele veel mitmeid häid mõjusid:

• soodustab uute võrsete kasvu ehk põõsas võtab ilusama kuju ja muutub tihedamaks;
• muudab põõsa oksad tugevamaks ning seega ka vastupidavamaks õite raskusele ja karmidele ilmastikutingimustele
• soodustab õisikute arengut – mida rohkem on põõsal võrseid, seda rohkem ka õisi ning lisaks muutuvad ka õied suuremaks ning efektsemaks
• soodustab tervisliku juurestiku arengut