Lepalehine toompihlakas 'Northline'

Amelanchier alnifolia ‘Northline’

Kanada päritolu sort. Selle aretas 1950. aastatel Alberta provintsis Beaverlodge’i uurimisjaamas aretaja John Wallace.

Õis: valged, viie kroonlehega ning umbes 1–1,5 cm läbimõõduga. Need moodustuvad püstistes kobarates (pööristes), igas õisikus keskmiselt 5–15 õit​.

Õied on lõhnavad ning mesilastele ja teistele putukatele atraktiivsed. Sort on isetolmleja – viljade saamiseks piisab ühest taimest, kuigi risttolmlemine teise sordiga võib saagikust veelgi suurendada.

Õitsemise aeg: tavaliselt mai teisel poolel, enam-vähem samal ajal toomingate õitsemisega või vahetult pärast seda.

Vili: SÖÖDAVAD, botaaniliselt õunviljad (marjataolised õunad), kuid välimuselt meenutavad marju. Kobaras on tavaliselt ~10 viljakest​. Iga vili on ümar, läbimõõduga ligikaudu 1 cm (mass ~1–1,5 g), valmides tumesiniseks kuni sinakasmustaks ning kaetud õhukese vahaja kirmega​. Vilja tipul säilib kuiv õiekarikas. Täisküpsed marjad on pehme viljalihaga, magusad ning sisaldavad mõnesid pisikesi pruunikaid seemneid (tavaliselt 3–5 seemet igas viljas). 

Viljades on vähe happeid ja palju suhkruid (kuni ~10%), mistõttu on nende maitse meeldivalt magus, ilma liigse hapususeta. Marjakoores ja viljalihas leidub rohkelt antotsüaanide ja polüfenoolide rühma kuuluvaid ühendeid – need annavad marjale tumeda värvi ning toimivad antioksüdantidena, muutes marjad väga tervislikuks (sisalduselt võrreldav mustikate ja arooniate kasulike ühenditega). Toompihlaka viljad sisaldavad ka C-vitamiini, ehkki mõõdukalt, ning mineraale. Seemnetes leidub vähesel määral õlisid ja ühendeid, mis annavadki mandlilaadse maitsenüansi.

Leht: vahelduvalt asetsevad, 3–5 cm pikkused, ovaalsed kuni ümarad ja tömbi tipuga. Leheserv on ülaosas jämesaagjas ning lehelaba meenutab kujult veidi lepa lehte (sellest ka liiginimi alnifolia)​. Noored lehed on alt poolt heledamad ja kergelt karvased, hiljem lehe alumine külg muutub paljamaks. Suvel on lehestik tumeroheline, sügisvärvuses aga kollakas-oranž kuni punane, tuues esile dekoratiivseid sügisetoone​.

Kasutamine: ‘Northline’ sordi marjad on hinnatud just oma magusa maitse poolest. Täisküpsed viljad maitsevad nagu segu mustikast ja kirsist, juures on iseloomulik kerge mandlisarnane nüanss​. Marjad sobivad söömiseks nii värskelt kui ka mitmel moel töödeldult. Värskelt tarbituna on need mõnusad suupiste-marjad suvel, neid võib lisada puuviljasalatitesse või magustoitudesse kaunistuseks. Samuti kasutatakse neid palju hoidistena – marjadest valmistatakse maitsvat moosi, želeed, marmelaadi ja kompotti​. Toompihlaka moosil on ilus tumepunakas-lilla värvus ning paksu konsistentsi saavutamiseks sisaldavad marjad piisavalt naturaalseid pektiine. Želee (tarretis) tuleb samuti kauni värvusega ja aromaatne.

Marjad sobivad suurepäraselt küpsetistesse, mahlaks ja kääritamiseks. Küpsetest marjadest saab pressida tumelillat mahla, mida võib juua värskelt või kasutada segudes (näiteks õunamahla juurde värvi ja vitamiinide andmiseks). Marjadest valmistatakse ka veini ning isegi likööri – toompihlaka vein tuleb meeldivalt puuviljane ja veinipunase värvusega. 

Värskelt on marjad üsna õrnad, nagu vaarikad või mustikad. Pärast korjamist säilivad need külmkapis heades tingimustes umbes 1–2 nädalat, säilitades oma maitse ja tekstuuri​. Soovitav on hoida marju jahedas +2…+4 °C juures ning võimalusel ühe kihina või õhukese kihina laotatult, et need ei muljuks üksteist. Pikemaks säilitamiseks sobib marju külmutada või kuivatada. Enne külmutamist tuleks marjad puhastada ja vajadusel kuivatada liigne niiskus, siis panna suletavasse nõusse või kotikesse sügavkülma. Külmutatult säilivad marjad kvaliteetsena kuni aasta. Hiljem saab neid kasutada smuutides, küpsetistes või kompottides peaaegu nagu värskeid.

Puu kasvuomadused: keskmisekasvuline heitlehine põõsas, mille kõrgus ulatub umbes 2–3 (5) meetrini ning laius ~1,5–2 meetrini täiskasvanult. Kasvukuju on noorelt püstine-ovaalne, vanemaks saades pisut laienev, ning taim annab ohtralt juurevõsusid, moodustades tiheda mitme tüvega põõsastiku. Välised oksad kaarduvad veidi kaareks; vanemad tüved võivad ajanedes muutuda veidi lamanduvaks, ent üldmulje jääb püstine. 

Juurestik on suhteliselt pindmine ja laiuv; taim juurdub küll kindlalt, kuid levib lisaks juurevõsudega külgsuunas. Seetõttu võib põõsa ümber tärgata noori võrseid, mis moodustavad aja jooksul suurema puhmaste rinde. Juurevõsude arvu saab vajadusel piirata kaevamise ja eemaldamise teel.

Nõuded kasvukohale: parima kasvu ja saagi saavutamiseks tuleks valida päikeseline kasvukoht või kergelt poolvarjuline paik – täispäike tagab suurema ja magusama marjasaagi​. Toompihlakas talub ka valgustingimuste osas mõningast varieeruvust (kasvab vajadusel poolvarjus), kuid sügavas varjus jääb õitsemine ja viljumine tagasihoidlikuks.

Mullastiku suhtes on ‘Northline’ vähenõudlik. Põõsas kasvab edukalt erinevat tüüpi muldadel, eeldusel et pinnas on küllalt hästi drenaažitud. ​Liigniisket, vettinud pinnast taim ei talu – seisva vee korral võivad juured hapnikupuuduse tõttu hukkuda​. Samas on tal hea põuakindlus: sügavale ulatuvate juurte asemel pigem laiuv pindmine juurestik võimaldab taimel kasutada pinnase niiskust efektiivselt ning ta talub ka lühiajalist kuivaperioodi​. Optimaalseks arenguks on siiski kasulik, kui mullas leidub mõõdukalt niiskust kogu kasvuperioodi jooksul. Äärmusliku põua ajal tasub taime kasta, et vältida saagi vähenemist. Mulla pH osas lepib toompihlakas nii neutraalse kui veidi aluselise pinnasega – erinevalt näiteks mustikast ei vaja ta happelist mulda. Parim kasvukeskkond on keskmise viljakusega huumuserikas aiamuld.

Talve- ja haiguskindlus: täiesti külmakindel ning talle sobivad ka karmimad tingimused. Hiliskülmad võivad mõnikord kahjustada õiepungi, kui need on juba arengu edasises järgus, kuid üldiselt õitseb toompihlakas piisavalt hilja, et kevadiste öökülmade oht oleks vähenenud​. Väga hea haigus- ja kahjurikindlus.

Märkused: oluline „kahjur“ on toompihlaka puhul hoopis linnud – eriti rästaste suguvõsa linnud (nt kuldnokad, hallrästad jt) maiustavad meelsasti valmivate marjadega ning võivad suure osa saagist endale võtta​. Marjad valmivad suvel üsna ühtlaselt ning on lindudele väga atraktiivsed kohe, kui saavutavad sinaka värvi. Seetõttu peavad aednikud olema valmis kaitsma saaki lindude eest. Kõige tõhusam lahendus on katta põõsas enne viljade täielikku valmimist kaitsevõrguga. Alternatiivse meetodina on katsetatud peletuslinte, helkureid või linnukujulisi peleteid, ent need ei pruugi osutuda piisavalt tõhusaks, kuna kogenud linnud harjuvad nendega kiiresti​.