Kännas- e. kultuurmustikas 'Toro'

Vaccinium corymbosum ‘Toro’

Aretati Ameerika Ühendriikides. On saadud ristamisel varavalmiva sordi ‘Earliblue’ ja keskhilise ‘Ivanhoe’ vahel ning uue sordi aretajaks oli USDA (USA põllumajandusministeeriumi) mustikate aretaja dr. Arlen Draper​. Sort valiti välja 1970. aastatel ning lasti ametlikult kasutusse 1987. aastal​. Nime ‘Toro’ (hispaania keeles sõnn) pani aretaja taime tugeva ja jässaka kasvukujuga seoses​ – see viitab sordi jõulisele ja tugevatele okstele toetuvale põõsale.

Valmimise, korjamise aeg: keskvalmiv, marjad valmivad umbes samal ajal kui populaarsel sordil ‘Bluecrop’ (juuli keskpaigast lõpu poole)​. 

Värskelt korjatud mustikad ei ‘küpse järele’ – see tähendab, et marjad ei muutu toas edasi sinisemaks ega magusamaks, nagu mõned puuviljad teevad. Seetõttu tuleb mustikad korjata täisküpsuses, kui nad on põõsal üleni sinakasmustaks värvunud​. Kvaliteetsel ‘Toro’ marjal on iseloomulik just ühtlaselt tumesinine värvus kogu marja ulatuses – eriti tuleb jälgida vilja kinnituskoha ümbrust: kui seal on roosakat või valkjat tooni, on mari toorem ja ei vasta veel tippkvaliteedi nõuetele​. Sellised pooltoored viljad ei säilita hästi oma omadusi: näiteks külmutamisel võivad alaküpsed marjad muutuda üleni roosakaks ning kaotada oma kaubandusliku väljanägemise​. Seega tasub korjata ainult täiesti küpseid mustikaid.

Koristamisel tuleb marja käsitseda õrnalt – mustika õhuke vahakirme vilja pinnal kaitseb seda kuivamise ja mikroobide eest, kuid hõõrdumisel see eemaldub. Liigne marjade puutumine (nt korjamisel või pakkimisel) võib vahakihi kahjustada, mistõttu marjad hakkavad kiiremini närbuma ja riknema​. Et säilivust parandada, korjatakse marjad jaheda ilmaga või päeva esimesel poolel, kui marjad jahedad​.

Korje järel tuleks saak kiiresti maha jahutada – nii säilivad marjad kauem värskena.

Värsked ‘Toro’ mustikad säilivad külmkapis üsna hästi. Ideaalsel juhul võib külmikus 0…+4 °C juures hoitud marju säilitada kuni ~1–2 nädalat ilma märkimisväärse kvaliteedilanguseta. Parim on marjad asetada ühekordse kihina madalasse avatud või õhku läbilaskvasse anumasse; niiskuse vältimiseks ei tohi marju pesta enne säilitamist (pesu tehakse vahetult enne tarvitamist).

Vili: viljad on väga suured ja kvaliteetsed. Marjad on läbimõõdult suured (sordikirjelduste järgi umbes 60 marja mahub 250 ml tassi)​ – see viitab keskmiselt ligi 1,5 cm läbimõõduga marjadele, mis on aedmustika kohta silmapaistvalt suured. Küpsed viljad on ilusa helesinise värvusega, kaetud õhukese loodusliku vahakihiga (mis annab marjale matja läike). Marjade kest on suhteliselt paks ja sitke, viljaliha aga tihe ja mahlane. Korjepraktikas on täheldatud, et ‘Toro’ marjadel on väga väike ja kuiv viljarao arm​ – see tähendab, et marja küljest ära noppimisel ei jää vilja külge suurt haava ega “märga” pinda. Kuiv ja väike kinnituskoht vähendab mahla väljaimbumist ning pärsib kiiret riknemist, tõstes sellega marja säilivust peale korjamist. Maitse poolest on ‘Toro’ mustikas hinnatud magususe tõttu – marjad on väga magusad ja vähese happesusega, mistõttu maitse on meeldivalt mahe​. Madal hape teeb marjad eriti sobivaks värskelt söömiseks ka neile, kes eelistavad magusamaid marju. Degusteerijad on kiitnud sordi maitset ka seetõttu, et magususele vaatamata on marjadel olemas mustikale omane kerge aroom ja “metsamaitse”.

Saagikus: Mustikas on risttolmleja, tuleb istutada teine mustikasort lähedusse.

Kasutamine: värskelt söömiseks, sügavkülmutamiseks, taluvad transporti ja lühiajalist säilitamist. Sobib kasvatamiseks ka tööstuslikuks külmutamiseks ja töötlemiseks, olles hea täiendus olemasolevatele põhjapoolsetele mustikasortidele​.

Taime kasvuomadused: kõrge põõsas, kasvab umbes 1,5–1,8 meetri kõrguseks ja on noorena üsna kompaktne. Taime kasvukuju on püstine ja tugev – oksad on jämedad ning moodustavad tiheda “põõsaskuubiku” vormi​. Sordi iseloomu tõttu on võra tihe ja lühikeste külgharudega. Tiheda võraga põõsas tähendab, et pärast istiku juurdumist võib täissaagini jõudmine võtta veidi kauem aega kui mõnel kiirema kasvuga sordil (umbes aasta võrra pikemalt)​, kuid see-eest on küps taim väga produktiivne. 

Talve- ja haiguskindlus: sort on aretatud põhjamaist kliimat silmas pidades ning on piisavalt talvekindel Eesti tingimustes. ‘Toro’ pungad ja puitunud võrsed taluvad hästi talvekülma ja ka talviste sula- ja külmaperioodide vaheldumist​. USDA tsoonide järgi on taime külmakindlus hinnatud vahemikku 7a kuni 4b, mis tähendab, et soodsates tingimustes talub põõsas kuni umbes –25…–28 °C külma​. Eesti klimaatilistes tingimustes peaks ‘Toro’ vastu pidama enamikus piirkondades, eriti kui põõsad on sügisel korralikult puitunud.

Siiski on noorte taimede esimestel talvedel soovitatav võimalusel põõsa ümbrus multšida või katta kuuseokstega, et kaitsta juurestikku äärmuslike temperatuurikõikumiste eest (ning vältida lumeta talvel külmakahjustusi juurtele). Samuti tuleks vältida hilissügisel liigniisutust ja lämmastikväetiste üleküllust, et taim lõpetaks õigel ajal kasvu ning valmistuks talveks – see aitab ennetada talvekahjustusi​.

Haiguste ennetamiseks on soovitav hoida põõsa võra hõredamana (lõigata välja tihedaid, vanu või kahjustunud oksi, et tagada hea õhutus) ning eemaldada viivitamatult kõik pruunistunud või närbunud võrsetipud koos tervesse koorde ulatuvate laikudega. Samuti vältida liigset lämmastikuga väetamist sügise hakul – puitunud võrsed on haigustele vastupidavamad.

Nõuded kasvukohale: Soovitatav taimevahe 0,7-1,0 m, reavahe 1,5-2,5 m. Kasvukoht olgu valgusküllane ning põhjavesi ei tohiks seal tõusta kõrgemale kui 30 cm maapinnast. Istutada võib taimed kas puhtasse turbasse või siis turba, liiva ja mulla segusse – ent istutussegu pH olgu nii või teisiti 5 või alla selle.

Hoolduslõikus on ‘Toro’ puhul oluline: varakevadel tasub eemaldada vanu ja väga tihedalt kasvavaid oksi, et parandada õhuliikuvust võras ning vältida ülekandeid haigustele. Regulaarne lõikamine aitab ka vältida ülemäära suurt õiepungade hulka, mis võiks põhjustada väga väikseid marju või liigselt koormata põõsast. Õige lõikuse korral areneb ‘Toro’ jõuliseks, hästi saaki kandvaks põõsaks, mis on suhteliselt hõlpsasti käsitsi või mehhaaniliselt korjatav​.

Istutamine:  kultuurmustika pinnalähedase ja laiuva juurestiku tõttu olgu istutusauk pigem lai kui väga sügav (40 cm on piisav). Istutusaugu pindala olgu vähemalt 1 m2. Kui pinnas on raske lõimisega (väga savine), peaks istutusagu sügavus olema vaid kümmekond sentimeetrit ning maapinda tuleks sel juhul istutusalal 30 cm võrra tõsta.

Tagage hea drenaaž (vajadusel tõstetud peenrad) ning vältige ülekastmist. Istutamisel võib mulda segada ka männikäbisid või kruusa, mis juhivad liigniiskust eemale. Samuti tasub jälgida, et muld oleks happeline; aluseline keskkond nõrgestab taime ning soodustab mõningate haiguste teket.

Väetamine ja lõikus: mustikas eeldab tagasihoidlikku väetisekasutust, liigne väetis vähendab nii talve- kui haiguskindlust. Kompleksväetisi antakse aprillis-mais 1-2 korda.

Iga-aastane lõikus on vajalik vaid väga tihedaks kasvavate põõsaste korral (sõltub sordist). Pärast õitsemist võib välja lõigata õisi mittekandnud ja vigastatud oksad. Kärpida võib põõsast ka pärast marjade korjamist.