Tavaliselt alustatakse puude-põõsaste lõikamisega siis, kui suurem öine pakane möödas. See aeg langeb harilikult märtsikuusse. 

Tööks on parim nullilähedane õhutemperatuur, sest siis pole taimekoed läbi külmunud. Oksad on elastsed ning neisse lõhede tekkimise oht seega märksa väiksem. Lisaks on endal mugavam töötada. Lõikustööd jätkuvad aprillis kuni pungade suureks paisumiseni, kuid hilisema lõikuse korral on taimede mahlavool juba tugevam. Seega, mida varem on võimalus lõigata, seda parem. Lõikamine tuleb lõpetada, kui pungad hakkavad puhkema.

Mida suuremad on lõikehaavad ja mida tumedam on keskmine osa, seda mõistlikum on nad pärast tööd määrdega katta. Tavapärane vahend haavade kaitsmiseks on aiavaha. Müügil on ka tuupides olev haavapeits, mida on lihtne lõikekohale peale määrida ja mis on ka nullilähedasel õhutemperatuuril hästi käsitsetav (aiavaha võib madalal temperatuuril liiga tahke olla ja seda on raske haavale kanda). Selleks, et haigustekitajad haava ei jääks, pintseldavad mõned aednikud suure lõikekoha enne määrdega katmist seenhaiguste tõrjevahendiga üle.

Kevadine (ja ka sügisene lõikus) tekitab väga palju kasve, kui korraga on lõigatud palju

Kui kuivi ja kahjustunud oksi ilma lehtedeta kevadel ära ei tunne, siis see on märk, et võta töö ette peale jaanipäeva. Pungade puhkemisest kuni lehtede täiskasvamiseni pea pausi. Sel ajal kasutavad puud kogu energia õitsemiseks, viljade, võrsete ja lehtede moodustamiseks. Pungade puhkemine oleneb ilmast, tavaliselt aprilli lõpus- mai alguses.

Lõika suvel viljapuid peale jaanipäeva (juunist augustini). Siis on hästi äratuntavad kuivanud oksad, lisaks võib sae või kääridega eemaldada elus oksi. Samal aastal kasvanud tarbetud võrsed (vesivõsud) saab alguses eemaldada rebides, sest siis tulevad need hõlpsalt kinnituskohast lahti, ilma et koorerebendit tekitaksid. Kui uusi võrseid asemele ei kasva, jätkub puule rohkem jõudu õiepungade arenguks.

Kõikidele liikidele on ebasobiv lõikuseaeg pungade puhkemisest lehtede täiskasvamiseni. Sel ajal kasutavad taimed kogu energia lehtede, võrsete ja õite moodustamiseks.

Temperatuurist ja kasvukohast olenevalt algab mitmetel puuliikidel juba üsna varakult mahlajooks: nendeks on vaher, kask, pähklipuu, jalakas, pöök, valgepöök, hobukastan, pihlakas, pappel, sarapuu, paju, viinapuu, aktiniidia jt. Nende lõikus lükkub edasi suveks. Viljapuudest on varasema mahlavoolu algusega ploomi- ja kirsipuud.

Esmalt tuleks teha puule vähemalt üks ring peale ja vaadata hoolikalt üle nii tüvi kui ka võraoksad. Üsna paljudes vanemates aedades on õunapuu-tüvevähk tugevasti võimust võtnud. Suurtel põhiokstel mustendavad ümarad või ovaalsed kobrulise servaga haavandid. Algusjärgus püüab haavakude ehk kallus vähihaava kinni kasvatada. Hiljem tekib aga haavandi keskele tumedalt värvunud kooreta puit, sest kallus ei suuda enam vähi vastu võidelda.

Sel juhul on halvimaks variandiks okste eemaldamine. Esmase võimalusena tuleb siiski proovida lõigata haavandid koos 1-2 cm paksuse terve puidu osaga välja, desinfitseerida lõikekohad mõne fungitsiidi kange lahusega (mõni soovitab nt 5-10% karbamiidi lahust) ja alles seejärel katta aiavahakihiga.

Puud on vaja igast küljest põhjalikult üle vaadata, et ei jääks väikestki haiguskollet. Kogu äravõetud materjal tuleb tulekoldesse panna ja ära põletada. Soovitatav on võtta operatsioon ette kuiva ja tuulevaikse ilmaga.

Kogemused näitavad, et vähile meeldib rohkem areneda liigniiskel, happelisel ja ühekülgselt lämmastikuga väetatud või lahjal mullal kasvavatel puudel. Samuti eelistab haigus teatud sorte: ‘Valge klaarõun’, ‘Suislepp’, ‘Liivi kuldrenett’, ‘Pärnu tuviõun’ jt.

Iga viljapuu võra kujundamist tuleb alustada juba pärast istutamist. Kogemuste põhjal on parim lahendus, kui saaks jätta 4–5 (tavaliselt 3-4) suure väljumisnurgaga eri suundades kasvavat põhioksa.

Edasine võrakujundamine seisneb juhtoksa suunamises st ladva ja puu kõrguse väljaarendamises. Igal aastal tuleb tüvepikendus lõigata lähima teravnurga all väljuva oksani, sellest kasvatab puu uue ladva. Ja nii igal aastal, kuni puul soovitud kõrgus käes. Iga uus ladvaoks tuleb valida nii, et see kasvaks eelmisele vastassuunas – nii saab puu ülaosa kergelt siksakiline. Viimane tagasilõikus teha rõhtsale või laia väljumisnurgaga oksale või koolutada juhtoks rõhtsaks. Tähelepanekud näitavad, et sellistel kõverustega okstel nõrgeneb vegetatiivne kasv ning suureneb viljakandvus. Seemikalusel õunapuu kõrguseks ei soovitata lasta üle 2,5-3 meetri.

Algusest peale tuleb lõigata ära kõik võras sisse- ja allapoole suunduvad noored oksad, sest neile kasvaks muidu edaspidi hulgaliselt väikseid, maitsetuid ja värvumata õunu. Võra tuleb hoida parajalt hõredana ja piirata selle läbimõõtu. See võte põhjustab jõuliste võrsete kasvu (kuid samas mitte arvukalt), millel sordist olenevalt kasvavad teisel või kolmandal aastal eriti ilusad õunad. Selline lõikus kiirendab rõhtsate okste kasvu, vähendab vesivõsude hulka, parandab toitumist ja muudab viljakande varajasemaks.

Kuna noorte okste tipus on (sõltuvalt sordist) on sageli jõulised õiepungad, ei soovita neid kärpida. Kui vesivõsud või puu kujundamise seisukohast soovimatud võrsed kasvavad, on mõistlik need juba suvel ära rebida (või hiljemaks jäädes lõigata).

1) Jaga see töö 2–3 aasta peale. Väga kõrge mitmerindelise puu korral lõika esimesel aastal maha paar puu ladvas olevat kõrgusesse kasvavat jämedat oksa. Lõige tee küljele suunduvate okste pealt tüügast jätmata. Lõikamisel arvesta, et edasikasvav oks oleks soovitatavalt vähemalt pool lähteoksa läbimõõdust.

2) Sellist puud madalda teisel aastal veel paari jämeda oksa võrra.

3) Töö käigus eemalda allesjäävast võrast ka väiksemaid oksi: võra sissepoole, püstsuunas alla või üles kasvavad oksad; ka teineteise vastu hõõrduvaist ja kahvelokstest tuleb üks ära lõigata.

4) Kõrvalda vigastatud ja murdunud oksad.

Väiksed viljad kasvavad ka eelmiste aastate saagi raskuse tõttu alla kaardunud oksalatvades. Need lõigatakse ära tõusva kasvusuunaga hästi arenenud õiepungadega pikemate aastakasvude juurest.

Suure lõikehaava katmine on kindlasti vajalik, kuid need aiavahad, haavapeitsid ja pastad, millele pole lisatud fungitsiide, ei enneta ega peata mädanikku tekitavate seente arengut. Mida soojem ilm, seda rohkem hõljub õhus seeneoseid ning haav saastub juba peaaegu lõikamise ajal.

Haigusetekitajaid kantakse edasi tööriistadega nii puukoorelt haava sisse kui ka ühelt puult teisele. Ohtlik on juba haigestunud (mäda või kuivanud) puidu ülevõõpamine, sest siis tekib seentele kaitsva kihi alla soodne elukeskkond.

Seepärast on väga oluline lõikehaav kohe seenhaiguste tõrjevahendiga desinfitseerida ja alles siis aiavahaga katta või hoopis peitsida kohe fungitsiidi sisaldava haavamäärdega.

Mida paremas kasvujõus on puu, seda rohkem võitleb ta ka haigustekitajate vastu.

Tavaliselt on nii, et mida kauem lumi püsib ja kestab külm, seda näljasemaks muutuvad jänesed. Kuid paraku kipuvad pikk-kõrvad noorte viljapuude tüvesid eelistama kevadel ka lumeta maaga.

Jänesehambad jätavad tüvele niine ja kambiumi pikiribad alles, seega ei katke toitainete ringvool taimes täielikult ning pika tohterdamise tulemusena võib puust asja saada.

Esimesel võimalusel tuleb vigastatud tüvelt lahtised, lehvivad kooreribad ära lõigata, kogu näritud osa fungitsiidiga desinfitseerida, haavamäärdega katta ning kangaga kinni siduda. Kui oksad kevadel lehtivad ning suvel edasi kasvavad, võib sideme suve lõpus lahti võtta ja haavade paranemist uurida. Hea oleks riidemähis ka järgmiseks talveks peale jätta.

Loomakahjustuste ennetamiseks on otstarbekas puutüved ja võraoksad näriliste peletusvärviga üle pintseldada või kasutada valget tüvekaitsevõrku. See laseb õhku läbi ja valgetvärvi võrk ei lase tüvel varakevadel ka liigselt ülekuumeneda.

V. Eskla kasutab eri firmade töövahendeid: Fiskars, Gardena, Bahco, Wolf Garten ning vene päritolu. Viimastel aastatel on käepärasemateks osutunud Fiskarsi tooted (sh pöörleva käepidemega ja timmitava haardeulatusega oksakäärid), mis on pingsa töö juures head vastupidavust näidanud.

Eluspuidu puhul ei soovita alasi-tüüpi kääre muretseda, vaid ikka vaheliti ehk liugteradega. Alasikääride toetustera muljub oksa koort ning selliste haavade paranemine läheb vaevaliselt. Pealegi jääb alasikääridega lõigates lõikuskohale alles tüügas.

Puude ja tihedate põõsaste lõikamisel on sageli väga oluline, et kääridega oksarägastikus igale poole ligi pääseks. Selle töö puhul on märksa paremad kitsa terava otsaga saag või käärid. Laia- ehk tömbiotsalised tööriistad on hõredamate okste puhuks.

Lõikustöödel on oluline, et töövahendid (käärid, saed, noad, määre) oleksid nt vöökotiga või muul moel ohutult ja lihtsalt kättesaadavad. Siiski ei ole mitte igast aiaärist sellist abimeest võtta. Heaks näiteks on käepidemesse lükatav Fiskarsi aia- ja matkasaag koos vöökinnitiga.

Vanade kõrgete puude puhul on probleemiks ladvapoolse võra välispiiril olevate jämedate okste eemaldamine. Ronides on neile liiga ohtlik ligi minna ja redeliga on tihedate okste vahel keeruline turnida. Ladvakääride jõud hakkab peale vaid teatud jämeduseni, ladvasaag aga tekitab liikuvale oksale lõikejälgi rohkem kui vaja. Fiskarsi toodetest sobib taoliste jämedamate okste tarbeks pika varrega oksaõikur (katalooginimetusega universaalne oksalõikur), mida juba mitu aastat kasutab.

• Lõikamist alusta noortest ja tervetest puudest ning lõpeta töö vanadel; enne lõikuse alustamist vaata kõik puud hoolega üle ning jäta haiged puud viimaseks. Pärast haige puu lõikamist desinfitseeri kindlasti lõikeriistad. 
• Aastatega olen aedades erinevaid lõikehaavu võrreldes aina enam veendunud, et haavakude kasvab märksa kiiremini, kui isegi veidi oksakraesse lõigata. Tüüka jätmise puhul ei kasvata puu haava kinni: aja jooksul puu haigestub kuni juurteni välja, kasv hääbub. Päästa saab, kui lõigata tüügas tüve ligidalt ära. Kallus kasvab kiiresti üle haava. 
• Vaheliti lõiketeradega (liugteradega) käärid hoia oksa lõikamisel nii, et lõiketera jääks allesjääva osa poole, tömp äralõigatava oksa vastu, siis ei mulju metall puukoort.
• Mida jämedam oks lõikekoha kõrvalt edasisuunduvaks jätta, seda vähem vesivõsusid lõikekoha ümbrusse tekib.
• Mida rohkem õiepungadega oksi puusse jääb, seda vähem vesivõsusid sel aastal kasvab. 
• Poolrõhtsaid ja rõhtsaid jõuliste õiepungadega oksi ei soovita kärpida (üheaastane oks kas jääb alles või läheb üldse maha).
• Oluline on kasutada teravat saagi, et lõikehaav jääks võimalikult sile.
• Iga suurema lõikustöö järel puhasta (kasutan selleks tehnilist piiritust) ja õlita tööriistad, on olemas ka pihustatavad puhastus- ja määrdeõlid.
• Põõsaste lõikamiseks mullapiirilt kasuta vanemaid kääre ja saagi, sest liivaterad rikuvad tööriistu.
• Puukoore rebenemise vältimiseks lõika jämedat ja rasket oksa kolmes järgus: esmalt tee õigest lõikekohast veidi kaugemal allapoole sisselõige; seejärel sae veel kaugemalt oksa pealtpoolt kuni selle murdumiseni; allesjäänud tüügast on juba lihtne ja puule ohutu õigest kohast lõigata.
• Nõrgakasvulisel alusel õunapuud vajavad rohkem hooldamist (pinnalähedase juurestiku tõttu suvel põuatundlikud ja talvel külmaõrnad). Enne kääbuspuude muretsemist peaks iga aiarajaja oma võimalusi hoolega vaagima.