• Puud ja põõsad olgu hooldatud- liigile omase tihedusega, tüügaste ja samblata. Lõikekohad peavad olema kaetud palsami või värviga.
• Õiged kasvutingimused on väga olulised. Õunapuu ei taha kasvada veesoonel. Ükski viljapuu ei talu seisvat vett ja kõrget põhjavett. Enamus söödavaid taimi vajavad päikest, täisvarju ei maksa neid istutada.
• Väetamine on oluline, aga liigne väetamine mineraalväetistega soodustab lestade teket ja liigne lämmastikväetise (kevadine väetis) kasutamine aias soodustab lehetäide arengut.
• Hoia aed umbrohust puhas.
• Kaitse viljapuid metsloomade eest!
• Niites väldi istikute vigastamist. Haavast pääsevad sisse haigustekitajad. Kui nii juhtub, siis puhasta ja silu haav koheselt ning kata puupalsami või värviga.
• Õpi kahjureid tundma!

Selleks on vaja aias säilitada või luua liigirikkus. Mõni aianurk on kaval metsikuks jätta või planeerida ja avada värav putukatele. Kasulikke putukaid meelitavad ligi saialill, till, kummel, koriander, karikakar, päevakübar. Tigudele ei meeldi näiteks bergeenia, iirised, kurekell, kurereha, gladioolid, hortensia, mündid, ingver, pune, nõmm-liivatee, koirohi, raudrohi, sibul, porru, küüslauk jms.

Aeda on vaja meelitada kasulikke putukaid, loomi ja linde

Näiteks siil ja konn on efektiivsed tigude hävitajad. Lepatriinu lemmiktoit on lehetäi, aga ta pistab nahka ka lutikate munad, kilptäid, võrgendlestad, karilased, poilaste vastsed. Kiilassilma vastne toitub lehetäidest, kirpudest ja õunamähkuri munadest. Loe edasi ja vaata videot kahjustajatest ja nende tõrjest www.hortes.ee

Kiilassilmal lase eluruumis talvituda, kui ta sinna tulnud on, ta ei tee paha. Ja ära ehmata kui sügisel ta peaaegu halliks muutub, ta ei ole surnud. Kevadel lööb erkroheline värv taas särama.

Maipõrnikas – aedniku sõber või vaenlane?
“Kohates aias suurt maipõrnikat, kes järab taimede noori lehti, ei teki kahtlust, et tegemist on kahjuriga. Samas tasub teada, et kompostihunnikus aitavad nende tõugud lagundada orgaanilist ainet”, kirjutab Aialeht. Loe Maakodu artiklit maakodu.delfi.ee.

PS! Mistahes mürgi kasutamine hävitab kasulikud putukad!

Nõgesele leia aias auväärne koht

Kõrvenõgese kasvatamine aias tasub end kuhjaga ära kuna kõlbab nii kahjurite ärahoidmiseks ja tõrjeks kui taimede väetamiseks ja kasvu ergutamiseks kevadel. Ja missugune vitamiinipomm ta salatina on, rääkimata maitsvast supist.

Kõrvenõgeseid jt taimi võiks suvel kuivatada, et kevadel neid võtta oleks, siis ei pea keemiliste preparaatide järele haarama. Igal pritsimise korral tuleb kasutada erinevat preparaati (rohelist seepi, taimset leotist).

Saadaval on ka looduslikke preparaate nn. NeemAzal, aga see ei ole meile päris ohutu, sest on ikkagi mürk. Kuna vahend hõljub õhus ka tuulevaikse ilmaga, siis tuleb enda kaitseks kasutada kindlasti prille ja respiraatorit.

Nõgeseleotise olen mina teinud eelmisel päeval ja parasjagu, et hais aias muid lõhnu peletama ei hakka. Olen valanud keeva vee peale. Nii valmib kiiresti. Nõgeseid ja vett olen pannud tunde järgi. Retsept ütleb, et 1 kilo nõgeste kohta tuleb lisada 10 L vett. Peale seismist lahjendan kahjurite tõrjumiseks 1:5-le. Väetamiseks 1:10-le.

PS! Nõgeseleotis on lämmastikurikas ja enne tuleb välja selgitada, kas taimel on vaja ikka lämmastikku. Näiteks kui on olnud suured sajud ja lumerohke talv, siis kevadel ei ole lämmastikku anda vaja. Viljapuudele ei ole vaja moe pärast väetisi ja toitaineid anda, sest hakkavad ülearu vesikasve kasvatama. Mõtle alati enne ja vajadusel uuri järgi.

HÕBELEHISUS

Hõbelehisus on seenhaigus. Tõrjet ei ole. Nakatunud taim tuleb maha lõigata ja põletada. Ennetav tegevus:

1. Anna puule süüa (väeta);
2. Niites ära vigasta istikut;
3. Kaitse puid metsloomade eest;
4. Lupja või kata, et vältida kevadpäikesest tekkivaid koorekahjustusi!

Vältige taimede vigastamist! Kui puude ümbert niidate või trimmerdate, siis pange puu tüvedele kaitsed. Haigestuvad üksnes talvekahjustusest, mehaanilistest vigastustest või toitumishäiretest nõrgestatud puud. Sagedamini võib hõbelehisust märgata pärast pakaselist talve teisel või kolmandal aastal. Haigusele vastuvõtlikumad on õunapuu suvisordid. Puu ei kanna või on õunad väikesed ja varisevad. Tõbise puu vanemate okste puidus on pikilõikes näha tumepruune vööndeid. Oksad kuivavad. Surnud puidul arenevad seene nahkjad violetjad või hallikaspruunid lamedad kuni 6cm läbimõõduga viljakehad. Haiguse algusest kuni puu täieliku hävimiseni kulub 3–5 aastat. Seene viljakehadel moodustuvad kand-eosed, mis tuulega levivad teistele puudele. Haigusetekitaja seeneniidistik tungib puusse külmahaavandite ja suuremate ravitsemata lõikepindade kaudu.

Loe Maakodu täielikku artiklit maakodu.delfi.ee

TÜVEVÄHK

Tüvevähk esineb õunapuudel ja pirnipuudel. Haigust tekitab seen. Haigust levitavad seeneeosed. Vähki nakatuvad enamasti mehhaaniliste vigastustega või stressis puud. Põhjuseks on vale istutuskoht (varjuline, seisev vesi, veesooned) või kelle tüve on korduvalt vigastatud (trimmer, metsloomad) või vale lõikus (köndistamine) või vana puu aastateks lõikamata jätmine. Seeneeostel on mugav kinnituda puule jäetud tüügastele. 

KOOREPÕLETIK

Saab alguse igasugusest vigastusest koorel ja kevadisest päikesepõletusest ning võib üle minna vähiks. Haigestunud oksad tuleb välja lõigata.

Ennetus:

1. Niites ära vigasta istikut;
2. Kaitse puid metsloomade eest;
3. Lupja või kata, et vältida kevadpäikesest tekkivaid koorekahjustusi!

KÄRNTÕBI

Kärntõvest oksal saab sageli alguse koorepõletik ja edasi tüvevähk.
Kõige efektiivsem tõrje on valida kärntõvekindlad sordid (näiteks `Pepi`), muidu tuleb puud pritsida sõna otseses mõttes nõrkemiseni. Kui pritsid vähem kordi kui vaja, siis mõju pole ja preparaati soovitanud müüa üle nuriseda ei tohi.

KIRSIPUU LEHEVARISEMISTÕBI
Algul on lehel täpid, haiguse süvenedes lehed kolletuvad. Haigusetekitaja seen nakatab ka kirsi vilju. Viljadele tekivad sissevajunud pruunikad laigukesed. Kirsid pehmenevad ja muutuvad vesiseks, lõpuks pruunistuvad üleni.

Lehevarisemistõbi levib kiiresti sademeterikkal kasvuperioodil ja eriti puudel, mis on lõikamata või muulpõhjusel nõrgestatud.

Tegemist on seenhaigusega ja seega tõrjutav vaid mürgiga. Haigust saab aga ennetada kui hoiad puid lõikamisega vormis, et lehed saaks kiiresti peale vihma kuivada. Nakatunud lehed tuleb koheselt korjata ja põletada.

KILPTÄID

Näiteks paju- ja viljapuu-kilptäi meelispaik tegutsemiseks ja paljunemiseks on tihedavõralised puud ning põõsad. Nende rünnakust võivad osa saada kõik viljapuud ning sõstra- ja karusmarjapõõsad, mis on tihedaks lastud kasvada. Tõrjeks tuleb kõik oksad välja lõigata ja põletada. Profülaktika on vaid hooldatud ja lõigatud puud – põõsad.

ÕIELÕIKAJA

Õunapuu-õielõikaja pärast tuleb viljapuu tüved korbast puhtana hoida kuna temale meeldib seal suveperioodil peituda. Ka võraalune pinnas tuleb talvituvate noormardikate hävitamiseks sügisel ümber kaevata ja varisenud lehed riisuda ning põletada või maha matta. Kui aga õielõikajat on vaja hävitada, siis saab seda lihtsalt teha lehepungade puhkemisest õitsemiseni, mõnel korral varahommikuti, puudelt mardikaid maha raputades ning hävitades. Valmikute püüdmiseks tuleb kevadel enne õiepungade ilmumist jõupaberist püünisvöö ümber puutüve panna. Ka õunapuude õitsmise ajal ja vahetult peale õitsemist saab samuti ennetustööd teha. Nimelt kõik õied, mis avanenud ei ole, on õielõikaja poolt ära söödud, ussike ise on aga seal veel sees. Otsi avanemata pruuni õisi ja pigista need katki. Julgemad võivad ka õie sisse piiluda ja kahjuriga tutvust teha. Sellist ennetustööd on mõtet teha vaid siis, kui õunapuud on korda lõigatud ja madalad või tegemist on noorte puudega.

LEHETÄID

Lehetäid imevad taime lehest mahlad välja. Lehetäidega kaasneb ka nõgiseen, mis tugeva kahjustuse korral katab lehed ja mistõttu ei saa puu fotosünteesida. Puu kasv nõrgeneb või pidurdub sootuks. Lehetäide vastu aitab väga hästi roheline seep. Kuna lehetäisid areneb kasvuperioodi jooksul õige mitu põlvkonda, siis järgmine kord peab tõrjuma mõne muu vahendiga, nn kõrvenõgeseleotis. 

Lehetäide meelistaimed on umbrohtud, eriti ristõielised (kapsas, raps) ja ohakad. Kui ümbruskonnas nende ärahoidmine ei ole võimalik, siis tuleb profülaktilist pritsimist teostada nii kevadel kui sügisel. Puuvõrade ja põõsa harvendamine on väga tähtis, sest tihe lehestik on lehetäide parim elu- ja arengukeskkond.

Tõrjuda saab mehhaaniliselt, näiteks tugeva veejoa abil pesed päikesepaistelisel hommikul lehetäid ning nende mesineste puudelt maha. Puu lehestik kuivab päikese käes kiiresti ning ei võimalda seenhaiguste levikut. Kublatäi puhul korja nakatatud lehed ja põleta.

Räägime, et väetamine on kasulik ja nii ta on, aga tihe ja eriti liigne väetamine mineraalväetistega soodustab lestade teket. Väetada tuleb alati tagasihoidlikult, aga lestakahjustusega aedades tuleb seda teha eriti vähe, sest kõrge aminohapete ja suhkrute sisaldus soodustab lestade arengut. Soovitav on kasutada orgaanilist väetist. Väikeaias valmista lestade tõrjumiseks taimeleotis soolikarohust, koirohust, kõrvenõgesest, põldosja, maarjasõnajala, hariliku kesalille, võilille, varemerohu, paiselehe, sookailu, raudrohu, või papli leotistega. Pritsi taimi korduvalt. Puid tuleb pritsida nii, et nad tilguvad ja lehed on saanud lahust nii üles kui allapoole. Kui mõni koht jääb kuivaks, on töö mõttetu.

Põõsa ja puu alune muld on vaja läbi kaevata talvituvate lestade hävitamiseks. 

PS! Ka preparaatidega tõrjudes tuleb neid vahetada. Vastasel juhul muutuvad kahjurid reisitentseks ja selle asemel, et nad tappa, muudame nad hoopis tugevamaks.