Punane sõstar 'Bajana'

Ribes Rubrum ‘Bajana’

Valmimise, korjamise aeg: hiline valmimisaeg, ühtlase valmivusega, hea korjatavusega, püsivad põõsal hilissügiseni. Iseloomulik karamellimaitse saadakse just pärast pikaajalist põõsastel hoidmist.

Vili: kollakasvalged, ümarad, keskmise suurusega kuni suured (keskmine vilja mass 0,5 g), õhukese läbipaistva kestaga, asetsevad pikkades kobarates üsna tihedalt. Viljaliha on mahlane, väga hea hapukasmagusa maitsega. Väga hea dessertsort, sobib ka töötlemiseks.

Saagikus: saagikas

Taime kasvuomadused: tugevakasvuline, kompaktne, veidi laiuv, võrsed sirged ja jämedad. Lehed helerohelised, matid, suured, sirge alusega.

Talve- ja haiguskindlus: talvekindel ja mõõduka vastupidavusega antraknoosile ja teistele lehti kahjustavatele seenhaigustele.

Nõuded kasukohale: sõstardele ei sobi väga happeline muld. Niiskes ja varjulises kohas jäävad paljud sordid jahukastesse. Sobiv kasvukoht on avatud päikesele ja osaliselt tuulele. Vajab kohevat, toitainerikast ja vett läbilaskvat pinnast. Kõvas savimullas jääb kasv kiduraks ja põõsad on tundlikud taimehaiguste suhtes. Liiga liivarikkas mullas võivad marjad toorelt maha variseda.

Talle meeldib kasvada hästi lubjatud pinnases, eelistades parasniisket huumusrikast savikat mulda. Keskmise raskusega liivsavi- ja saviliivmullad on kõige sobivamad. Vältida tuleks sellist kasvukohta kus on kevadised öökülmaohud (õied võivad hävineda)

Hooldus: väeta sõstrapõõsaid kohe pärast saagikoristust, kasutada võib selleks komposti, tuhka, kõdusõnnikut, valmis sügis- või marjaväetisi jne. Väetisi tuleb kasutada 5-7 päeva pärast vilja saagikoristust

Komaposti või kodusõnniku kasutamisel multšige sellega marjapõõsa alused. Kui sõstrad on noored, vajab üks põõsas pool ämbrit, kui põõsas on vana, siis terve ämber. Pärast multšimist on soovitatav lisada ka superfosfaati. Lahustage 1 spl superfosfaati 1/2 ämbris vees, segage kuni fosfaat on lahustunud ja valage 1 ämber 1 põõsale

Toitainete tasakaalu saab taastada ka puutuhaga. Tuhk sisaldab suures koguses kaaliumi, kuid fosforit, lämmastikku ja kaltsiumi on üsna vähe, seega tuleks väetisi kombineerida. Kaks kombineeritud väetamise näidet:

1. Võtke karbamiid (1 spl) ja superfosfaat (1 spl), lisage 1 tass tuhka, lisage need ämbrisse veega ja segage segu hästi. Seejärel valage see lahus 1 sõstrapõõsale
2. Lahustage 2 spl superfosfaati ämbris vees, lisage sinna 1 klaas tuhka, segage segu ja valage see segu 1 põõsale

Lõikamine: põõsaid võib lõigata sügisel või kevadel. Parim aeg sõstraid lõigata on kohe pärast saagiaja lõppu. Kevadel on marjapõõsaste lõikuseks aega ainult pungade puhkemiseni. Lõikamata põõsas on marjad kribud

Puhastage põõsaste sisemus esmalt umbrohust, kulust ja langenud lehtedest, siis on asjast parem ülevaade ja osad tuleb lõigata maapinna lähedalt ilma tüükaid jätmata. Vanemad oksad on tumedamad, jämedamad ja krobelisemad. Lõigake ära kõik murdunud ja katkised, kuivanud, haigustunnustega, lamandunud ja tihedalt risti-rästi kasvavad oksad. Sellisest esmaabist aga ei piisa

Saak on seda suurem, mida rohkem on põõsal parimas kandeeas oksi. Punasel ja valgel sõstral kestab terve ja tugeva oksa kandeiga sordist olenevalt ehk 10 aastat ja kauemgi. Siiski nii vanu oksi ei maksa küll põõsas hoida. Kui neid järjepidevalt eemaldada, kasvavad asemele uued ja saagikamad

Esimesed marjad saab oksalt kolmandal kasvuaastal. Kõige suuremat saaki kannavad 4–5aastased oksad. Paraja suurusega punase sõstra põõsas võiks olla kuni 15 (valgesõstral 10-15) erinevas eas oksa. Mõned noored harunemata oksad tuleb alati jätta järelkasvuks, et need asendaksid järgmistel aastatel väljalõigatavaid oksi. Kandvast 8–10 põhioksast saagida või lõigata välja paar halvemas seisus olevat oksa