Ebajasmiin 'Snowbelle'

Philadelphus ‘Snowbelle’, ebajasmiini hübriidsort

Aretati Kanadas – Ottawa eksperimentaaljaamas aretaja D. R. Sampson poolt 1956. aastal tehtud ristamisest, kus vanemtaimedeks olid ebajasmiinisordid ‘Virginal’ (Philadelphus × virginalis) ja ‘Manteau d’Hermine’ (P.× lemoinei); selektsioonist valiti perspektiivikas taim välja 1961. aasta.

Õis, õisik: lõhnavad kahekordsed suured õied, lumivalged ning väga meeldiva tugevakoelise lõhnaga​. Iga õis on täidisõieline: kroonlehti on palju (keskmiselt 8–15 tükki), mistõttu õis moodustab tiheda, pompoonja vormi. Ühe õie läbimõõt võib olla kuni umbes 5–6 cm​. Õied asetsevad kimpudena lühikestes kobarates võrsete tippudes ja katavad õitsemise ajal praktiliselt kogu põõsa. Nende värvus on puhas valge ning lõhn intensiivselt magus (meenutab jasmiini või apelsiniõite aroomi), mis täidab õitsemise perioodil ümbruse.

Õitsemise aeg: õitseb rikkalikult suve algul. Eestis tavaliselt juunis ja juuli esimesel poolel​.

Võrsed, lehed: vastakuti asetsevad lihtlehed. Kujult on need munajas-ovaalsed kuni elliptilised teritunud tipuga; leheserv on terve või väheste nõrkade hammastega​. Lehtede pikkus on keskmiselt umbes 4–6 cm ja laius 2–4 cm​. Värvuselt on lehed pealt tumerohelised ja kergelt krobelised, altpoolt heledamad. Noortel lehtedel esineb leheroodude nurkades peent karvkatet​, mis annab lehtede alaküljele veidi tuhmi olemise. Sügisel lehestik erilist värvimuutust ei näita – enne langemist võivad lehed kollakaks-kahvaturoheliseks värvuda ja talveks langetab lehed – heitlehine dekoratiivpõõsas.

Viljad: õitsemise järel arenevad ebajasmiinil väikesed viljad – need on pruunikad kuprad, umbes 1–1,5 cm pikkused, ning sisaldavad arvukalt tillukesi seemneid. Viljad valmivad suve teisel poolel (umbes augustiks) ja kuivanud kuprad võivad mõnda aega põõsal püsida. Dekoratiivselt ei ole need viljad märkimisväärsed ning inimtoiduks ega tarbeks neid ei kasutata. Soovi korral võib närbunud õite ja viljakestade kimbud pärast õitsemist ära lõigata, et parandada põõsa väljanägemist ja suunata jõud uute võrsete kasvatamisse.

Kuna tegu on sordiga, siis paljundamisel seemneid üldiselt ei kasutata – Philadelphus ‘Snowbelle’ puhul eelistatakse vegetatiivset paljundust pistikutega, et säilitada sordi omadused

Dekoratiivsus: lumivalged lõhnavad õied suve aluses.

Taime kasvuomadused: kasvab aeglaselt ja jääb kompaktseks. Eestis ulatub taime kõrgus tavaliselt umbes 0,8–1 meetrini (soodsates tingimustes kuni 1,2 m) ning põõsa laius 1–1,5 meetrini​. Põõsa üldkuju on ümar ja tihe, okste kasv on enamasti püstine. Vanematel taimedel võivad vabalt kasvavate okste tipud ka veidi kaarduda allapoole, andes põõsale veidi laiuvama ilme​.

Soodsal kasvukohal ja aastate möödudes võib ‘Snowbelle’ siiski kõrgemaks sirguda – ligikaudu 10-aastane taim võib saavutada kuni ~2 m kõrguse ja 1,5 m laiuse mõõtmed​. Võrreldes klassikaliste suurekasvuliste ebajasmiinisortidega (nt populaarne ‘Virginal’) on ‘Snowbelle’ oluliselt madalam ja kompaktsem põõsas, sobides hästi väiksematesse aedadesse.

Nõuded kasvukohale: mullastiku ja niiskuse suhtes vähenõudlik. Parimaks kasvuks eelistab ta viljakat, huumuserikast ja parasniisket aiamulda​. Samas talub põõsas ka kuivemaid kasvutingimusi – ‘Snowbelle’ on üsna põuakindel ega nõua pidevat kastmist​.

Mullareaktsiooni osas sobib talle neutraalne kuni aluseline pinnas, sest see sort on lubjalembene (väga happelist mulda tasub vältida)​. Oluline on, et kasvukoha muld oleks vett läbilaskev; liigniisket ja halvasti dreenitud pinnast tuleb vältida, kuna liigne niiskus võib kahjustada juurestikku​.

Talve- ja haiguskindlus: Eesti oludes kasvab ‘Snowbelle’ probleemideta – ta on meie kliimas täiesti talvekindel​. Karmidel lumeta talvedel võib esineda mõningaid võrsete külmakahjustusi (väga tugev pakane võib põõsa maapinnani tagasi külmutada), kuid üldiselt taastub taim kevadel kiiresti uute võrsetega. Eesti jahe ning parasniiske kliima sobib sellele sordile hästi; samas on ‘Snowbelle’ näidanud üles ka head kuumataluvust soojematel suvedel​. Õiepungad arenevad eelmise aasta võrsetel, mistõttu hilised kevadised öökülmad ei kahjusta oluliselt tema õitsemist.

Vastupidav haiguste ja kahjurite suhtes. ‘Snowbelle’il ei esine olulisi taimehaigusi – seni pole täheldatud selle sordi massilist haigestumist ühegi ohtliku tõppe. Harvadel juhtudel võivad ilmneda lehelaiksused või jahukaste, eriti ebasoodsate (näiteks väga niiskete) ilmastikutingimuste korral. Püsib hea hoolduse ja lõikkuse korral terve ja elujõuline.

Väetamine: istutamisel anda parasniiske ja toitaineterikas muld ning esimesel kasvuaastal regulaarselt kasta, kuni juurdub. Edaspidi piisab taimel valdavalt looduslikust sademeniiskusest; ainult pika põuaperioodi ajal võiks väga kuivades tingimustes põõsast täiendavalt kasta.

Väetamine ei ole tavapäraselt vajalik – ülemäärane lämmastik soodustab pigem lehtede kui õite arengut. Soovi korral võib varakevadel anda veidi komposti või aeglaselt lahustuvat täisväetist, et ergutada õitsemist, kuid tagasihoidlik pinnas sobib samuti hästi. 

Märkused: hooldamine on suhteliselt lihtne ja põõsas on vähenõudlik. Kõige olulisem hooldusvõte on õigeaegne lõikamine: kõik ebajasmiinid, sh ‘Snowbelle’, tuleks pärast õitsemist kohe tagasi lõigata​. Õitsemisjärgselt võib õitsenud võrseid lühendada umbes kolmandiku võrra – see soodustab uute tugevate võrsete kasvu, millel arenevad järgmise aasta õiepungad​. Vanematel põõsastel on soovitav iga 3–5 aasta järel eemaldada umbes kolmandik kõige vanemaid oksi, et noorendada põõsast ja hoida seda jätkuvalt õiterohkena​. Kujunduslõikust ning tugevamat tagasilõikust talub see sort hästi, taastudes pärast lõikust jõudsalt.