Maguskirsisort
Magus-kirsipuu 'Zorka'
Cerasus avium sün. Prunus avium ‘Zorka’
‘Zorka’ on aretatud Venemaal Pavlovski katsejaamas 1938. aastal (aretaja F. Teterev) sortide ‘Golubinoje serdtse’ × ‘Rumjanõje Štšeki’ ristamisel.
Valmimise- ja korjamise aeg: keskvalmiv sort. Eesti oludes valmivad ‘Zorka’ kirsid juuli keskpaiku. Viljad püsivad pärast valmimist kaua puu otsas, pudisemata maha.
Vili: keskmise suurusega või üsna suur, südamekujuline (südajas) vili. Koor on merevaikkollane, kaetud suuremas osas roosakaspunase põsega, mis annab viljale dekoratiivse kaksikvärvuse. Viljaliha on valkjaskollane, väga mahlane ja õrn (keskmise tihedusega). Maitse on magus, meeldiva kerge hapukusega, üldiselt hinnatud väga heaks (maitse hinnang ~4,5 punkti 5-st). Mahl on heleda, peaaegu värvitu pigmendiga, mistõttu kirss ei määri tugevalt. Luuseeme on viljalihas veidi kinni – päris vabalt kivi viljalihast ei eraldu. Kollakasroosad kirsid ei lõhene tugevama vihma korral nii kergesti kui mõne õhema koorega sordi puhul. Sobib hästi koduaednikule, kes soovib maitsvat ja atraktiivset maguskirssi. Sordi suurim eelis on lindude poolt vähem kahjustatav maitsev vili.
Saagikus: kiire kasvuga ning hakkab varakult vilja kandma (istutuse 3.–4. aastal). Saagikus on keskmine – soodsatel aastatel võib ühelt puult saada ~20 kg saaki, kuid saagikust mõjutavad tugevalt ilmastikutingimused ja talvekahjustused.
Säilivus: kasutamine: koristatud kirsid on hea säilivusega ning taluvad transporti paremini kui paljud teised maguskirsid. kuid parima maitsega on värskelt tarbituna.
Puu kasvuomadused: keskmise kuni üsna tugeva kasvuga, kujuneb umbes 4–5 m kõrguseks kõrgeks puuks tugeva oksastikuga. Noorelt on võra püstjas-püramiidjas, vanemalt laiemalt laiuva kujuga; võra on suhteliselt hõre kuni keskmise tihedusega
Nõuded kasukohale: valgusnõudlikum kui pirni- või õunapuud. Ei talu liigniiskust ja kõrget põhjavee taset. Ei taha rasket ja happelist mulda. Eelistavad vett läbi laskvat õhurikast nõrgalt happelist või neutraalset mulda, kus juured omastavad mullas olevaid toitaineid paremini. Samuti ei meeldi neile liiga kuiv ega märg muld.
Talve- ja haiguskindlus: puu ja eriti õied on karmidele külmadele vastuvõtlikud. Tugeva pakasega talved sageli kahjustada õiepungi, mille tagajärjel järgmisel suvel on saak kasin või puudub. Soovitatakse kasvatada eelkõige Eesti piirkondades, kus talved on pehmemad. Näiteks Lääne-Eestis, saartel või kaitstud aedades on tal vähem talvekahjusid, samas Ida- ja Kagu-Eestis võivad külmemad talved saaki piirata. Haiguskindlus on ‘Zorka’ murelil hea. Sort on suhteliselt vastupidav tavapärastele kirsipuude seenhaigustele (sh lehetäppi, monilioossetele mädanikele).
Parimad tolmuandjad: ‘Zorka’ oma õietolmuga ei vilju. Seetõttu vajab ta viljumiseks teise samal ajal õitseva maguskirsisordi tolmu. Heade tolmuandjatena on end näidanud näiteks ‘Meelika’, ‘Norri’ ja ‘Leningradi Must’. Samuti sobivad tolmuandjaks teised keskvalmivad murelisordid, sh mitmed Eestis aretatud sordid (nt ‘Arthur’, ‘Polli murel’ jt), peaasi et õitseaeg kattuks. Istutamisel on soovitatav lähedusse planeerida vähemalt üks teine maguskirsipuu sort, sest vaid siis saab ‘Zorka’ igal aastal korralikult tolmeldatud ja vilja kinnitada. Lisainfot tolmuandjate valimisel loe artiklist ‘Millist tolmuandjat valida maguskirsile?’
Hooldus: loe lisaks ‘Viljapuude pritsimine ja hooldamine’
Lõikamine: magus-kirsipuu ehk murelipuu lõikamiseks on sobiv aeg saagi koristamise järel. Võib lõigata puhkeperioodil märtsis-aprillis, kui puu veel raagus ja on paremini näha väljalõikamist vajavaid oksi. Kuid kui luuviljaliste lõikamine hilineb ja jääb tugeva mahlajooksu aega, siis oleks õigem lükata see töö juulikuusse. Jämedamate okste saagimine võib põhjustada kummivoolust, seepärast jäta tugevamate okste lõikamine suvesse.
Katsuge lõigata nii, et jääks võimalikult väike haav. Tehke lõige oksaga risti ja kindlasti ilma tüükata. Kummivoolust võib esineda nõrgalt arenenud puul, ja mitte ainult hiliskevadisel haavade tekitamisel. Kummivoolus pidurdab haava kinnikasvamist ning aeglustab kasvu.
Kuni kandeikka jõudmiseni kärbitakse ainult 1-aastaseid võrseid, puu kasvukõrguse piiramiseks. Tugevalt kärbitakse tugevaid püstiseid pikki (50–60 cm) aastakasve, jättes 10-15 cm pikkuseks. Siis kasvatab puu lõikekohast allpool 2-3 tugevat võrset ja kinnituskoha ümber hulgaliselt kobaras kasvavaid õiepungi. Lühemaid kuni 20 cm pikkuseid oksi polegi vaja kärpida.
Hiljem, kui puu annab juba saaki, kärbitakse üheaastaseid võrseid ainult siis, kui nad on üle 50 cm pikad. Siis lõigatakse ära kolmandik kuni pool aastasest juurdekasvust.
