Harilik vaarikas 'Mapema'

Rubus idaeus ‘Mapema’

REMONTANT e. TAASVILJUVSORT

Valmimise- ja korjamise aeg: varajase saagikusega, esimeste marjade valmimise aeg on sarnane sordile ‘Polka’, s.t. augusti algus​es. Isegi täielikult küpsed viljad ei pudene üleküpsedes maha.

Vili: erakordselt suur, koonilise kujuga ja kauni sügavpunase värvusega, keskmiselt 5–7 g raskused, soodsates tingimustes võivad esimesed viljad ulatuda isegi 8 grammini. Marjadel on rikkalik magusus, mida tasakaalustab õrn ja meeldiv happesus. Aroom on tugev ja klassikaliselt vaarikalõhnaline. Maitse püsib hea ka jahedama ja vihmase ilmaga – temperatuurikõikumised ei riku ‘Mapema’ marjade maitset.

Viljakobarad on kompaktsemad ning marjad valmivad suhteliselt üheaegselt. Täisküpsed marjad on särava läikega tumepunased. Viljad säilitavad oma kena välimuse kuni viimaste sügiseste korjedeni, ilma et muutuksid väiksemaks või kahvatuks​.

Kujult on marjad piklik-koonusjad (kitsam tipupool) ning koosnevad tihedalt üksteise külge hoiduvatest kerajatest kobarviljadest. Kobarviljade kinnitus on nii tugev, et marjad ei lagune isegi tugeval küpsusel ega korjamisel näppude vahel laiali​, samas eralduvad marjad kergesti.

Saagikus: taasviljuv, saagikus stabiilselt kõrge, marju jagub kuni hooaja lõpuni. Hakkab kiiresti saaki andma ja esimesed marjad võib saada juba samal istutusaastal.

Kasutamine: vastupidav muljumisele ning võimaldab marju käsitseda ja transportida. Eeskätt värskelt tarbimiseks, kui ka müügiks. Sort on väga perspektiivikas just otse turustamisel ja iseteeninduslikul korjel, kuna marjad on suured ja maitsvad ning korjamine kiire​. Saab edukalt kasutada ka töötlemisel, mooside, želeede ja mahlade valmistamiseks. Marjad säilitavad oma kuju ja maitse ka külmutamisel.

Võrreldes paljude teiste suurte vaarikasortidega püsivad ‘Mapema’ marjad pärast korjet värskena kuni 8 päeva külmhoones (+4 °C juures)​. Müügiks korjatud vaarikaid on soovitatav kiiresti jahutada ja säilitada temperatuuril 2–5 °C, et pikendada säilivust maksimaalselt.

Taime kasvuomadused: tugevakasvuline püstise kasvukujuga põõsas. Taime kõrgus võib ulatuda umbes 1,5–2 meetrini sõltuvalt kasvutingimustest​. Kasvult jõuline ja hästi juurduv. Võrsed on jämedad, kaetud peente karvakesega ning okkad puuduvad täielikult, mis teeb hooldamise ja korjamise lihtsamaks. Sort annab rohkesti noori võrseid iga aasta ja ka ohtralt külgvõrseid. Lehed on suhteliselt mõõduka suurusega, mis tähendab, et tihedamgi põõsas ei muutu liialt läbitungimatuks – see aitab vältida liigniiskust ja haiguste levikut tihedas võras​. Hea tugevusega võrsete tõttu võib ‘Mapema’ kasvada ka ilma toestuseta, kuid parima tulemuse ja korjamismugavuse huvides on soovitatav põõsad siiski toestada.

Kuna sort on isetolmlev, ei ole teise vaarikasordi olemasolu hea saagi saamiseks tingimata vajalik, ent risttolmlemine võib soodustada veelgi suuremat viljade arvu ja paremast kvaliteeti. Halva tolmeldamise (nt putukate vähesuse) korral võivad vaarika viljad jääda ebakorrapärase kujuga või “pudeneda” (kõik emakad ei arene viljaks).

Talve- ja haiguskindlus: hea talve ja haigusekindlusega, juurestik ja puitunud varred taluvad keskmisi talvetemperatuure üsna hästi, kuid karmidel lumeta talvedel võivad esimese aasta võrsed lumepiirist kõrgemalt kahjustuda. Seetõttu rakendatakse Eestis enamasti üheaastast kasvatust: kõik viljunud võrsed lõigatakse sügisel või varakevadel maapinna lähedalt maha, misjärel taim kasvatab kevadel uued võrsed ja annab saagi nendele suve lõpus. Selline kasvatustehnika tagab, et talvised külmakahjustused ei mõjuta saaki – juurestik talvitub mullas ja lume all turvaliselt ning uued võrsed kannavad igal aastal kindla saagi​.

Positiivse omadusena on välja toodud ka sordi kõrge kuumataluvus.

Nõuded kasukohale: muidu on vaarikas kasvukoha suhtes küllaltki nõudlik, aga see sort nii suuri nõudmisi kasukohale ei esita. Vaarikad on kasvukoha suhtes küllaltki nõudlikud. Eelkõige on ta väga valguslembeline ning vajab arenemiseks ja kasvamiseks otsest päikesevalgust. Seega ei tohi vaarikaid paigutada teiste kultuuride varju. Soovitav on paigutada vaarikarida aias põhja-lõuna suunas. Kasvukoht peab olema kaitstud ka külmade tuulte eest, mis pidurdavad kasvamist ja arenemist. Vaarikas on mulla koostise suhtes nõudlik, seega peaksite hoolitsema selle toitainetega rikastamise eest. Ta vajab keskmise raskusega sügavapõhjalist huumus-ja õhurikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi. Niiskusepuuduse suhtes on vaarikas väga tundlik ning ka liigniiskes mullad ei sobi talle. Põhjavesi peaks asuma maapinnast vähemalt 1 m sügavusel. Tänu eespool kirjeldatud suureulatuslikule juurestikule ei sobi ta teiste kultuuride keskele, vaid peaks paiknema eraldi, kas aia ääres või alal, nii et ka reavahesid saaks korralikult niita või hooldada. Loe lisaks artiklit ‘Vaarikate hooldusest’

Hooldus: vaarikatest on üsna tülikas vanu varsi välja lõigata. Remontantsortide puhul võib piirduda ka ainult sügisese saagiga, sel juhul saab hilissügisel kõik varred maha niita. Järgmise aasta saak moodustub ju noortel võrsetel sügisel. Kuna sort kasvatab palju võrseid ja oksi, on oluline kevadel vajadusel noori võrseid harvendada – see hoiab põõsa õhulisema ja parandab valgusolusid ning ühtlasi tõstab saagi kvaliteeti.

Tugeva kasvuga võrsete ohjeldamiseks ja parema saagi saamiseks võib suve algul kärpida liigselt harunevate võrsete latvu ja eemaldada osa väga tihedalt kasvavaid noorvõrseid (jätta umbes 6–8 tugevaimat võrset meetri kohta)​.

Istutamine: vaarikaid istutatakse üldiselt varakevadel. Sügisel võib vaarikad istutada siis, kui ilmad on kaua soojad. Vaarika istutamiseks tuleb maa hoolega ette valmistada. Pärast istutamist on soovitatav vars maapinna lähedalt maha lõigata. Pärast lõikamist saab juurestik paremini areneda, tekib rohkem võsundeid. Taimede vahekaugus reas on 50-70 cm. Loe lisaks artiklit ‘Vaarikate hooldusest’