Hapu-kirsipuu 'Läti-Leedu madalkirss'

Cerasus avium sün. Prunus avium ‘Läti-Leedu madalkirss’

Valmimise- ja korjamise aeg: keskvalmiv – saak on korjamisküps umbes juuli keskel, sõltuvalt ilmast võib esimesi küpseid kirsse saada juuli teisel või kolmandal nädalal​. Koristusega on soovitav mitte hilineda, sest üleküpsedes võivad viljad muutuda liiga pehmeks või hakata puu otsast varisema. Samuti võivad linnud valminud kirsse märgata. Küpsed kirsid püsivad siiski hästi oksa küljes ja ei varise liiga kergesti enne tähtaega, mis hõlbustab koristust.

Vili: väikesepoolsed, ümarad ja tumepunast värvi viljad. Vilja läbimõõt on tavaliselt umbes 1,5–2 cm; viljade suurus on küll väiksem kui mõnel maguskirsi sordil, kuid hapukirsina on need üsna tüüpilised. Kirsikoore värvus on tumepunane ning ka viljaliha on tumepunane, mahlane ja pehme konsistentsiga. Mahla värvus on samuti intensiivselt tumepunane​, mis viitab sellele, et tegu on nn morell-tüüpi hapukirsiga (morellidele on iseloomulik tumepunane mahl, erinevalt amarell-tüüpi hapukirssidest, mille mahl on heledam). Viljade maitse on magushapu – st tunda on nii magusust kui ka kirssidele omast hapukust, meeldivalt tasakaalus​. Täisküpsed viljad on küll hapud, kuid piisava magususe ja aroomiga, et neid saab süüa ka värskelt​. Kivi ehk luuseeme on väike ning eraldub küpsel viljal viljalihast üsna kergesti (poollahtine kivi).

Saagikus: tuntud oma hea saagikuse poolest, andes soodsates tingimustes rohkesti vilju igal aastal​. Varaviljuv – võib hakata vilja kandma juba 2.–3. kasvuaastal pärast istutamist​. Kirsipuu saagikus ei olene üksnes võra lõikamisest, vaid ka kasvutingimustest. Samuti sõltub saagikus ilmastikust, eriti õitsemise ajal.

Säilivus, kasutamine: poollahtine kivi teeb sordi mugavaks moosikeetmisel ja muul töötlemisel, kuna kive on viljalihast lihtsam eemaldada. Soovitatav on korjatud kirsid hoida külmkapis ja pesta alles vahetult enne söömist​ – nii säilivad need paremini ja ei lähe pehmeks. Ideaalne sort erinevate hoidiste ja toodete valmistamiseks, kuna viljad on küllaltki väiksed (mahu poolest palju marju kilogrammis) ning kivi tuleb hästi lahti.

Puu kasvuomadused: suhteliselt väikest kasvu viljapuu: puu maksimaalne kõrgus on umbes 3 meetrit ning võra laius 3–4 meetrit​. Võra on madalavõitu ja lai, kujult enam-vähem ümmargune, ning okste kasvulaad on peenike ja rippuv​. Sort on nõrga kuni mõõduka kasvutempoga, mis tähendab, et puu ei kasva kiiresti väga suureks. Noorel puul kujuneb ümar võra üsna kiiresti, kuid kõrgusesse juurdekasv on aeglasem.

Puu eluiga ja viljakandvus on mõõduka kestusega: noor puu kasvab esimese paari aastaga välja täisvormi, ning kõige produktiivsem viljakandeiga on umbes 6.–10. eluaastal. Seejärel hakkab saagikus tasapisi langema ning Eestis kannavad hapukirsipuud tavaliselt hästi kuni ~14–15 aasta vanuseni​. Vanemad puud võivad küll edasi kasvada, kuid annavad vähem saaki ja alluvad enam haigustele, seega on parimad saagiaastad nooruses.

Nõuded kasukohale: valgusnõudlikum kui pirni- või õunapuud. Ei talu liigniiskust ja kõrget põhjavee taset. Ei taha rasket ja happelist mulda. Eelistavad vett läbi laskvat õhurikast nõrgalt happelist või neutraalset mulda, kus juured omastavad mullas olevaid toitaineid paremini. Samuti ei meeldi neile liiga kuiv ega märg muld.

Talve- ja haiguskindlus: Talvekindlus on väga hea – puu talub Eesti külmi talvi kahjustusteta​. Piisavalt külmakindel ka karmimate talvede korral.

Parim kaitse haiguste ja kahjurite vastu on integreeritud lähenemine – hoia puu tugev tervisliku hooldusega ning hoia aed puhas. Sügisene lehtede ja viljade koristamine, varakevadine lõikus ning vajadusel lubjamine ja pritsimine vähendavad oluliselt suuremate probleemide ohtu. Samuti tasub aias vältida liigtihedat istutust (õhk peab liikuma) ja liigset lämmastikuga väetamist (teeb kuded pehmeks ja vastuvõtlikuks). Jälgi puid regulaarselt: esimesed haigustunnused või kahjurid avastades tegutse kohe mehaaniliselt (lõika, korista, pigista kahjurid puruks) – nii ei lase sa probleemil suureks minna.

Parimad tolmuandjad: isetolmlev, s.t. suudab oma õietolmuga ise end viljastada ja vilja kanda​. Seega pole teise kirsipuu olemasolu viljade saamiseks hädavajalik. Siiski on täheldatud, et risttolmlemine võib saaki veelgi suurendada – kui läheduses õitseb samal ajal mõni teine hapukirsisort, võib vilju tulla veelgi rohkem​.

Hooldus: loe lisaks ‘Viljapuude pritsimine ja hooldamine’

Lõikamine: kirsipuid võib lõigata puhkeperioodil märtsis-aprillis, kui puu veel raagus ja on paremini näha väljalõikamist vajavaid oksi. Kuid kui luuviljaliste lõikamine hilineb ja jääb tugeva mahlajooksu aega, siis oleks õigem lükata see töö kohe pärast saagikoristust.

Katsuge lõigata nii, et jääks võimalikult väike haav. Tehke lõige oksaga risti ja kindlasti ilma tüükata. Vaata lisaks videot ‘Kuidas lõigata kirsipuud’.