Aedhortensia 'Limelight'

Hydrangea paniculata ‘Limelight’

Õis, õisik: hinnatud oma suurte, tihedate ja koonusekujuliste õisikute poolest. Õisikud on tugevad ja püstised, koosnedes peamiselt steriilsetest õitest, mis annavad põõsale väga lopsaka ja efektse ilme. Õitsemise alguses on õisikud iseloomulikult laimirohelised kuni helerohelised. Suve jooksul muutuvad need kreemikasvalgeks ning hooaja lõpu poole lisanduvad õisikutesse roosakad, vanaroosad ja lõpuks beežikad toonid. Värvimuutus sõltub kasvukohast, valgusest ja sügisesest temperatuurist. Õied ei ole tugeva lõhnaga.

Õitsemise aeg: juuli – oktoober (külmadeni). Õitseb rikkalikult suve teisest poolest sügiseni.  Õisikud püsivad taimel dekoratiivsena pikalt ka pärast põhilist õitsemisaega ning sobivad hästi ka kuivatamiseks.

Võrsed, lehed: võrsed on tugevad, püstised ja hästi harunenud, kandes suuri õisikuid üldjuhul kindlalt. Lehed on rohelised, ovaalsed kuni munajad, selgelt leheroodudega ja kergelt saagja servaga. Sügisel võib lehestik omandada tagasihoidlikke kollakaid või punakaid varjundeid, kuid sordi peamine dekoratiivne väärtus on siiski suurtes värvimuutvates õisikutes.

Dekoratiivsus: väga dekoratiivne ja silmapaistev sort, mis sobib nii üksikpõõsaks, rühmaistutusse, vabakujuliseks hekiks kui ka suuremasse püsiku- ja põõsapeenrasse. Eriti efektne on sort tänu oma värskelt rohelise tooniga õitsemise algusele, mis eristub hästi tavapärasematest valgetest hortensiatest. Hooaja jooksul muutuv õisikuvärv annab taimele pikaajalise iluväärtuse alates suve teisest poolest kuni hilissügiseni.

Taime kasvuomadused: kasvulaad on püstine, laiuv ja tugevakasvuline. Täiskasvanud taim kasvab tavaliselt umbes 1,8–2,5 m kõrguseks ja ligikaudu sama laiaks. Sobivates tingimustes moodustab tiheda, ümara ja hästi harunenud põõsa. Õitseb sama aasta võrsetel, mistõttu talub kevadist tagasilõikust hästi. Regulaarne varakevadine lõikus aitab hoida põõsast kompaktsema ja soodustab tugevate õievõrsete kasvu.

Nõuded kasvukohale: eelistab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Rohkem päikest soodustab rikkalikumat õitsemist, kuid kasvukoht ei tohiks olla väga kuiv ega kuum. Parim muld on viljakas, parasniiske, huumusrikas ja hästi vett läbilaskev. Aedhortensia ei talu pikalt läbikuivavat mulda, seetõttu vajab kuivemal perioodil kastmist, eriti noore taimena ja õitsemise ajal. Samas tuleb vältida liigniisket, seisva veega kasvukohta.

Talve- ja haiguskindlus: hea talvekindlusega aedhortensia sort. Kuna ta õitseb sama aasta võrsetel, ei kahjusta talvine võrsete osaline tagasikülmumine õitsemist sama palju kui vanal puidul õitsevatel hortensiatel. Noori taimi on esimestel talvedel soovitatav kaitsta multšikihiga juurekaela ümbruses, eriti tuulisel või lumeta kasvukohal. Üldiselt on sort vastupidav ja vähenõudlik. Haigusi esineb harva, kuid liiga tihe istutus, halb õhuliikumine või liigniiske muld võivad soodustada lehehaigusi. Õige kasvukoha, parasniiske mulla ja kevadise hoolduslõikuse korral on ‘Limelight’ pikaealine ja usaldusväärne õitseja.

Väetamine: kevadel väetada hortensia-, rododendroni- või okaspuuväetisega.

Märkused: väga põuasel kasvuperioodil võib vajada lisakastmist, kuna armastab niiskemat mulda.

Äraõitsenud õisikud peab hiljemalt kevadel maha lõikama. Eriti lopsakate õisikute saamiseks, lõigake igal aastal oksi tagasi nii, et kärpimislõige jääks viimase aasta puidu sisse ning alles jääks 1-2 pungapaari. Pungadest kasvavad ees ootaval suvel noored võrsed, mille tippudesse tulevad õisikud,

Kuivõrd hortensiatel on kevadel tugev mahlajooks, siis tuleb neid lõigata keset talve, eelistatult detsembris või siis hiljemalt varakevadel, märtsis, aprillis. Ilma lõikuseta muutuvad põõsad tihedaks, näevad metsikutena ja õitsemine kannatab.

Tagasilõikuse liigi valik sõltub sellest, millise sordiga  on tegu, milline on mulla viljakus ning milline on põõsa eelnev olukord. Lõikamist alusta peenete (peenemad kui harilik pliiats) ja kahjustunud võrsete eemaldamisega. Samuti soovitame eemaldada kõik risti kasvavad võrsed, mis võivad ilupõõsa üldist välimust muuta. Alles siis hakka lõikama äraõitsenud õisikutega võrseid.

Kogenud aednikud soovitavad kasutada äraõitsenud õisikutega võrsete lõikamisel kolme erinevat lõikusviisi:

1. Tugev tagasilõikus – igale võrsele jäetakse alles  2 punga
2. Keskmine tagasilõikus – igale võrsele jäetakse alles 4 punga
3. Vähene tagasilõikus – eemaldatakse vaid äraõitsenud õisikud

Proovi erinevaid võtteid ja vaadata, milline annab  sinu aias kõige paremaid tulemusi. Kui sa ei soovi tugevat või keskmist lõikamist ette võtta, siis vähesest tagasilõikusest siiski ei pääse, sest eelmise aasta õisikud tuleb ikkagi ära lõigata, et põõsas korrastatum välja näeks.

Reeglina lõigatakse aedhortensiaid tagasi varakevadel, mille üheks eeliseks on kindlasti varasem õitsemise algus.

Järjepideval ja korralikul lõikusel on taimele veel mitmeid häid mõjusid:

• soodustab uute võrsete kasvu ehk põõsas võtab ilusama kuju ja muutub tihedamaks;
• muudab põõsa oksad tugevamaks ning seega ka vastupidavamaks õite raskusele ja karmidele ilmastikutingimustele
• soodustab õisikute arengut – mida rohkem on põõsal võrseid, seda rohkem ka õisi ning lisaks muutuvad ka õied suuremaks ning efektsemaks
• soodustab tervisliku juurestiku arengut