Aedhortensia 'Polestar'

Hydrangea paniculata ‘Polestar’, sün. ‘Breg14’ PBR ja ‘Switch Ophelia’. Sort on seotud aretajaga A. J. Bregman ning allikates esineb sordikoodina Breg14. 

Õis, õisik: õisikud on pigem ümara või lameda pitsilise kujuga, mitte klassikalise suure koonilise pöörisõisikuga. Õisik koosneb suurematest steriilsetest õitest ja väiksematest viljakatest õitest, mistõttu üldmulje on õhuline, pehme ja looduslikum kui väga tihedaõielistel sortidel. 

Õied avanevad valge, kreemikasvalge või kergelt laimika tooniga, muutuvad hooaja jooksul roosakaks, seejärel lõheroosaks kuni tumeroosaks. Sügise poole võib värvus minna üsna intensiivseks.

Lõhn on nõrk kuni kerge. Sorti ei kasvatata eelkõige lõhna pärast, vaid varajase õitsemise, pika värvimuutuse ja kompaktse kasvukuju tõttu. 

Õitsemise aeg: kuulub väga varajaste aedhortensiate hulka. Õienupud võivad nähtavale tulla juba mai lõpus või juuni alguses, täisõitsemine algab tavaliselt juuni lõpus või juuli alguses. Õitsemine kestab pikalt, sageli septembrini, soodsates tingimustes dekoratiivse mõjuga ka sügisesse.

Võrsed, lehed: madal ja tiheda harunemisega. Võrsed on lühikesed ja kompaktsed, mistõttu taim hoiab hästi vormi ega vaja nii palju ruumi kui suurekasvulised aedhortensiad. Lehed on rohelised, ovaalsed kuni laiemalt munajad, servast saagjad. 

Dekoratiivsus: dekoratiivne eelkõige oma väga varajase õitsemise, madala kasvukuju ja õite järkjärgulise värvimuutuse poolest. Suve alguses mõjub põõsas helevalge ja värske, hilissuvel muutub pehmemalt roosaks ning sügise poole tugevamalt tumeroosaks.

Sort sobib hästi:

• väiksematesse aedadesse;
• peenra esiserva;
• terrasside ja istumisalade lähedusse;
• madalaks soolotaimeks;
• rühmaistutuseks;
• suuremasse potti või anumasse.

Kuna taim on madal, sobib ta hästi kohtadesse, kuhu tavalised 1,5–2 m kõrgused aedhortensiad jääksid liiga suureks.

Taime kasvuomadused: kompaktne, madal, tihe ja ümara kujuga, jääb väga madalaks: sageli umbes 40–60 cm kõrgeks. Soodsates kasvutingimustes, olenevalt lõikusest või pikema kasvuperioodi jooksul isegi 0,8–1,0 m.

Nõuded kasvukohale: eelistab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Päikeselises kohas on õitsemine rikkalikum, kuid liiga kuival ja kuumal kasvukohal vajab taim regulaarset kastmist. Poolvari sobib samuti, eriti kergemal ja kiiremini kuivaval mullal. 

Muld peaks olema parasniiske, viljakas ja huumusrikas, hea veeläbilaskvusega, pigem kergelt happeline kuni neutraalne, mitte pikalt läbikuivav ega vettinud.

Aedhortensia talub eri mullatüüpe, kuid parima tulemuse annab ühtlaselt niiske ja toitainerikas aiamuld. 

Talve- ja haiguskindlus: sobib Eesti kliimasse hästi, sest aedhortensiad on üldiselt vastupidavad ning õitsevad sama aasta võrsetel. See vähendab riski, et talvekahjustus võtaks kogu järgmise suve õitsemise ära. 

Eesti tingimustes on soovitatav istutada taim tuulte eest veidi kaitstud kasvukohta ja multšida juureala, eriti esimestel aastatel. Potis kasvatamisel on juurestik külmale tundlikum kui avamaal, seega vajab anumas talvituv taim rohkem kaitset.

Haiguskindlus on hea, kui taim kasvab õhurikkas kohas ja muld ei ole pidevalt liigniiske. Liiga tihedas, varjulises ja niiskes kasvukohas võivad hortensiatel esineda lehelaiksused või jahukaste. Kuid ‘Polestar’ ei ole teadaolevalt probleemne ega kapriisne sort. 

Väetamine: kevadel väetada hortensia-, rododendroni- või okaspuuväetisega.

Märkused: väga põuasel kasvuperioodil võib vajada lisakastmist, kuna armastab niiskemat mulda.

Äraõitsenud õisikud peab hiljemalt kevadel maha lõikama. Eriti lopsakate õisikute saamiseks, lõigake igal aastal oksi tagasi nii, et kärpimislõige jääks viimase aasta puidu sisse ning alles jääks 1-2 pungapaari. Pungadest kasvavad ees ootaval suvel noored võrsed, mille tippudesse tulevad õisikud,

Kuivõrd hortensiatel on kevadel tugev mahlajooks, siis tuleb neid lõigata keset talve, eelistatult detsembris või siis hiljemalt varakevadel, märtsis, aprillis. Ilma lõikuseta muutuvad põõsad tihedaks, näevad metsikutena ja õitsemine kannatab.

Tagasilõikuse liigi valik sõltub sellest, millise sordiga  on tegu, milline on mulla viljakus ning milline on põõsa eelnev olukord. Lõikamist alusta peenete (peenemad kui harilik pliiats) ja kahjustunud võrsete eemaldamisega. Samuti soovitame eemaldada kõik risti kasvavad võrsed, mis võivad ilupõõsa üldist välimust muuta. Alles siis hakka lõikama äraõitsenud õisikutega võrseid.

Kogenud aednikud soovitavad kasutada äraõitsenud õisikutega võrsete lõikamisel kolme erinevat lõikusviisi:

1. Tugev tagasilõikus – igale võrsele jäetakse alles  2 punga
2. Keskmine tagasilõikus – igale võrsele jäetakse alles 4 punga
3. Vähene tagasilõikus – eemaldatakse vaid äraõitsenud õisikud

Proovi erinevaid võtteid ja vaadata, milline annab  sinu aias kõige paremaid tulemusi. Kui sa ei soovi tugevat või keskmist lõikamist ette võtta, siis vähesest tagasilõikusest siiski ei pääse, sest eelmise aasta õisikud tuleb ikkagi ära lõigata, et põõsas korrastatum välja näeks.

Reeglina lõigatakse aedhortensiaid tagasi varakevadel, mille üheks eeliseks on kindlasti varasem õitsemise algus.

Järjepideval ja korralikul lõikusel on taimele veel mitmeid häid mõjusid:

• soodustab uute võrsete kasvu ehk põõsas võtab ilusama kuju ja muutub tihedamaks;
• muudab põõsa oksad tugevamaks ning seega ka vastupidavamaks õite raskusele ja karmidele ilmastikutingimustele
• soodustab õisikute arengut – mida rohkem on põõsal võrseid, seda rohkem ka õisi ning lisaks muutuvad ka õied suuremaks ning efektsemaks
• soodustab tervisliku juurestiku arengut