Must sõstar 'Elmar'

Ribes nigrum ‘Elmar’

Valmimise, korjamise aeg: keskvalmiv

Vili: suured, mustad ja pikkades kobarates. Viljakest keskmise tugevusega. Viljaliha magushapu. Sobib nii dessert- kui ka töötlemismarjaks.

Saagikus: saagikas

Taime kasvuomadused: jõulise kasvuga, püstise kasvulaadiga, saagiperioodil veidi laiuv.

Talve- ja haiguskindlus: talvekindlus hea, haiguskindlus hea. Vastupidav karusmarja-jahukastele, pahklestale ja antraknoosile.

Nõuded kasukohale: sõstardele ei sobi väga happeline muld. Niiskes ja varjulises kohas jäävad paljud sordid jahukastesse. Sobiv kasvukoht on avatud päikesele ja osaliselt tuulele. Vajab kohevat, toitainerikast ja vett läbilaskvat pinnast. Kõvas savimullas jääb kasv kiduraks ja põõsad on tundlikud taimehaiguste suhtes. Liiga liivarikkas mullas võivad marjad toorelt maha variseda.

Talle meeldib kasvada hästi lubjatud pinnases, eelistades parasniisket huumusrikast savikat mulda. Keskmise raskusega liivsavi- ja saviliivmullad on kõige sobivamad. Vältida tuleks sellist kasvukohta kus on kevadised öökülmaohud (õied võivad hävineda).

Hooldus: väeta sõstrapõõsaid kohe pärast saagikoristust, kasutada võib selleks komposti, tuhka, kõdusõnnikut, valmis sügis- või marjaväetisi jne. Väetisi tuleb kasutada 5-7 päeva pärast vilja saagikoristust.

Komaposti või kodusõnniku kasutamisel multšige sellega marjapõõsa alused. Kui sõstrad on noored, vajab üks põõsas pool ämbrit, kui põõsas on vana, siis terve ämber. Pärast multšimist on soovitatav lisada ka superfosfaati. Lahustage 1 spl superfosfaati 1/2 ämbris vees, segage kuni fosfaat on lahustunud ja valage 1 ämber 1 põõsale.

Toitainete tasakaalu saab taastada ka puutuhaga. Tuhk sisaldab suures koguses kaaliumi, kuid fosforit, lämmastikku ja kaltsiumi on üsna vähe, seega tuleks väetisi kombineerida. Kaks kombineeritud väetamise näidet:

1. Võtke karbamiid (1 spl) ja superfosfaat (1 spl), lisage 1 tass tuhka, lisage need ämbrisse veega ja segage segu hästi. Seejärel valage see lahus 1 sõstrapõõsale
2. Lahustage 2 spl superfosfaati ämbris vees, lisage sinna 1 klaas tuhka, segage segu ja valage see segu 1 põõsale

Lõikamine: põõsaid võib lõigata sügisel või kevadel. Parim aeg sõstraid lõigata on kohe pärast saagiaja lõppu. Kevadel on marjapõõsaste lõikuseks aega ainult pungade puhkemiseni. Lõikamata põõsas on marjad kribud.

Mustal sõstral saame marju juba kaheaastastelt okstelt. Oksad aga raugastuvad rutem kui punasel ja valgel sõstral ning põõsa kandeiga on seega lühem. Kõige suurema saagi annavad kolme- ja 4-aastased oksad.

Musta sõstra oks kasvab hoogsalt kahel esimesel aastal, siis võtab saak okste kasvuhoo maha ning viiendal ja kuuendal aastal on juurdekasv juba väga väike. Õiepungad tekivad ja saak kujuneb aga peamiselt okste tipus ühe- ja kaheaastasel puidul. Langenud saagivõimega oksi pole seega mõtet säilitada.

Musta sõstra põõsas on vaja hoida 8–12 mitmes vanuses põhioksa, kusjuures ükski oks ei tohi olla üle kuue aasta vana. Et sellist seisu hoida, tuleb oksi lõigata igal aastal. Täiskandeeas põõsast tuleb kõrvaldada kõik 5–6aastased oksad ja jätta nende asendajana põõsa eri osades kasvama sama arv elujõulisi püstakaid üheaastaseid võrseid. Kõik ülejäänud üheaastased võrsed lõigake samuti ära. Oksatippe ei tohi sõstardel kärpida: kui seda teha, kasvab sinna peenikestest võrsetest tihe «luud», kust marju ei saa.